• TULE

Anneli Palo. Kas tuleviku majandatud mets on tänasega samaväärne?


Tartu Ülikooli teadur, maastikuökoloog (PhD) Anneli Palo

  • Paljusid Eesti metsi on ajalooliselt majandatud püsimetsana

  • Püsimetsadena majandatavates metsades säilivad paljud loodusväärtused

  • Praegusel hetkel määravad metsa majandamise viisi tulu ja tootlikkus

  • Lageraiepõhine metsade majandamine ei too tagasi raiututega samaväärseid metsi

Täna raiutakse metsi, mille kujunemine algas sadu aastaid tagasi. Mõni Lohusuu rannamänd võib kõnelda Põhjasõjast, Alutaguse metsast leiab Eesti Vabariigist kaks ja pool korda vanemaid kuusikuid. Paarkümmend aastat tagasi jagus ka teede ja asulate ümbrusse 120–180-aastaseid puistusid, mida ei kiirustatud uuendama. Kände oli näha küll, kuid need hea tervisega vanad metsad olid metskondade uhkus.


Kuni vanu metsi jagus, ei pälvinud siia-sinna tekkinud väikesed maasika- ja vaarikarohked raiesmikud negatiivset tähelepanu, sest mustika- ja seenekohad olid kõrval. Sellise metsamaastiku alalhoidmist peavadki kohalikud inimesed ja vabatahtlikud metsakaitsjad silmas, kui nad viitavad püsimetsandusele.


Mis on püsimetsandus?

Metsanduse grand old man Ivar Etverk kirjutas 20. sajandi metsandusülevaates: «Metsateadust ja metsade majandamist on mõjutanud nii vene kui saksa metsateadus: sajandi alguses seostus see ka omandivormiga (riigimetsanduses domineeris vene, erametsanduses saksa mõju).»


Mainitud saksa meetoditest on üle võetud nn Dauerwald’i ehk püsimetsa mõiste, kus majandatavat metsa hooldatakse erivanuselise ja -liigilisena ning surevad puud eemaldatakse. Tavaliselt argumenteeritakse, et Eestis on varjutaluvaid puuliike vähe – kõne alla tuleb vaid kuusikute kasvatamine –, kuid meetod sai Saksamaal tuntuks just lageraievabade männikute kujundamisena.


Eesti mõisa- ja hiljem talumetsades raiuti puid oma tarbeks ja müügiks valikuliselt, seda võib nimetada ka valikraie eellaseks. Valikraiega majandamine eeldab metsa arengukäigu head tundmist, et looduslikke seaduspärasusi ära kasutada ning soovitud puuliik tagasi kasvatada. Tehti muidugi ka väikesepinnalisi lageraieid, seejuures säilitati noori puid uue metsapõlve jaoks, puude istutamine on ajalooliselt hiline nähtus. Venemaal, Kanadas ja Skandinaavias ehk taigametsades kasutati püsiasustusest kaugel asuvatel aladel lageraiet.


Kuigi puidutootlikkuse seisukohalt on Eestis valikraietega vastuolulisi kogemusi, sõnastati juba 1970. aastatel puhkemetsade ja pinnasekaitsemetsade püsimetsana hooldamise põhimõtted. Teati, millises Eesti osas see vaevata õnnestub ja kus vajatakse mõõdukat maapinna mineraliseerimist. Männikute aktiivsema uuendamisega soovitati alustada, kui 160-aastase puistu all polnud järelkasvu tekkinud. Kasutusel olid ka veerraied ja väikesepinnalised häilraied.


Kõige olulisem püsimetsandusvõtetest rääkimise juures on hoopiski tehnoloogia ja seadusandlike normide teisenemine. Tänased kõrgendatud avalike huvidega (KAH) metsad, nagu kõik üle 20–30 aasta vanused metsad, rajati ja kasvatati teistsuguses majandus- ja väärtusruumis. Raieliigi nimetuse kasutamisel tuleb selle sisu mõistmiseks tutvuda vastaval aastal kehtinud metsamajanduseeskirjadega.


Uued «samaväärsed puud»?

Bioloogile on arusaamatu, miks pole haab samaväärne männiga. Puidutööstuse seisukohalt on väide sisukas – mõne liigi puit on nõutum või kallim. Püsimetsas, kus puid vajatakse teiste oluliste väärtuste hoiuks, võib peapuuliik vahetuda või tema osakaal väheneda.

Liivmuldade männikutes ehk pohla- ja mustikametsades jääb hooldatavates puistutes kindlasti peapuuliigiks mänd. Olenevalt kasvukoha omadustest on võimalik saada ka kaasikuid ja kuusikuid, eriti kui mõõdukalt mitmeliigiliseks ja erivanuseliseks kujundatud puistutes teha männi röövraiet.


Tulevikumetsade tervist arvesse võttes ei tohiks kuskil kujundada üheliigilisi puistusid ning peaks säilitama ka alumiste rinnete liike ja isendeid. Tegelikkus meie noorendikes on kahjuks kõike muud kui eelkirjeldatu – kõik taandub sellele, kuidas valitud puuliigi tüvesid võimalikult efektiivselt kasvatada ja koristada. Selline kõlvik ei ole mets senituntud tähenduses. See on maakasutusliik, mida Eestis varem ei ole viljeldud ja millele tuleks anda uus nimi.


Kui viidata RMK peametsaülema Andres Sepa mõttele, et Eesti on tervikuna suur püsimetsaala, jääb täiesti mõistetamatuks, miks KAH-alade veel säilinud metsakillukesi ei saa hoida vanade ja mitmerindeliste metsadena, kuna üldjuhul need ongi looduslike piiridega eraldatud metsamassiivide viimased vanad metsaosad. Tänaste raievanuste juures sarnaseid metsi sinna mitte kunagi asemele ei kasva.


Püsimetsa suurus

Metsa eriomaduseks on stabiilse mikrokliimaga siseosa: servaefekt mõjub metsaservast vähemalt kasvavate puude kõrgusega võrreldavale kaugusele, põlismetsaliikide jaoks märksa kaugemalegi. Valikulise väljaraiega püsimetsas avaldub servaefekt kõikjal ja mõnede loodusväärtuste hoiuks see ei sobi, kuid paljude metsalindude või inimese jaoks oluliste seente-marjade elupaik jääb alles.


Ka väikesi lageraieid – rääkimata üksikhäilude raiumisest – võib nimetada püsimetsanduseks, kui puud sinna uuesti kasvavad või istutatakse. Kui väike on aga väike? Kui metsaomanik suudab oma 1,5 metsahektarile ära mahutada nii lage-, sanitaar- kui ka harvendusraie, on seal järelikult puistusid vähemalt kolmest vanusklassist ning iga eralduse pindala jääb 0,2 ja 1 hektari vahele. Nii väikene lageraieala metsamassiivis polegi probleem, juhul kui ümbritsevates metsades on samuti erivanuselised väikesed eraldused ja lageraie üks serv liitub järgmisega alles siis, kui puud on jõudnud järgmisse vanusklassi (10–20 aasta pärast).


Lageraieid tehakse riigimaal aga enamasti komakoha võrra suuremate eraldustena ning pole mingit piirajat selles osas, mitmes küljes need tohivad olemasolevate lageraietega liituda. KAH-alade vanad metsad on tihti viimased omasugused mitme kilomeetri raadiuses. Nende kahjustamine pole pelgalt esteetiline või mugavusprobleem kohalikele elanikele, sellel on tõsised tagajärjed tulevikumetsade geneetikale ja metsaelustiku liigirikkusele üldisemalt.


Metsandustegelased on paljudes artiklites kirjeldanud, kuidas nad isiklikes metsades väikeste lageraietega majandavad, kuid millegipärast ei ole võimalik midagi sarnast läbi viia KAH-metsades. Kui kogukond ütleb, et ta pole nõus suure metsatüki korraga maharaiumisega, ei paista kuskilt vastutulelikkust jagada see ala 0,2–1,0 hektari suurusteks tükkideks ning vastavalt sanitaarsele olukorrale ajatada uuendamine 50–100 aasta peale. Kui metsandustegelased ise saavad hakkama nii väikestele raiealadele soovitud liigist metsa kasvatamisega, siis miks mujal kasvavad ainult pihlakad ja muu «võsa» või on kõrvalolevate puude konkurents noortele puudele liiga suure mõjuga?


Seadused ja raievõtted

Ükskõik mis nurga alt vaadata, seisneb praegune metsanduskonflikt KAH-aladel ainult metsatöödelt saadavas tulus. Mida suuremat ala ühtmoodi majandada, seda madalam on töö omahind. Kuigi niimoodi on võimalik kasvatada uued puud, kaob maastikust ära mets. Praegused töövõtted – minu keel ja meel tõrguvad neid nimetamast metsanduslikeks võteteks või metsahooldustöödeks – ei kasvata enam kunagi tagasi samasugust metsa, nagu oli raiesse läinud alal.


Mis puutub ettepanekusse lageraie nime all kokku leppida valikraie tingimustes, siis meenutab see küll muinasjuttu Väikese Peetri ja Suure Peetri leivakotist. Tõsisemalt võttes: milleks sel juhul üldse raieliigid seaduses ja metsamajanduseeskirjas, kui nende sisuks võib olla mis iganes parajasti teha tahetakse või kuidas välja kukub?


Avaldatud: Postimees 7.12.2021

https://arvamus.postimees.ee/7402410/anneli-palo-kas-tuleviku-majandatud-mets-on-tanasega-samavaarne?