• TULE

Betoon ei tee teadust ega loo ravimeid











Heiki Lill


Koroonakriis peab muutma teaduse ja kõrghariduse rahastamist, aga kas ikka muudab?


Kooliaasta on käima lükatud ning õpilased on naasnud oma tavapäraste tegevuste juurde uues kuues. Peale kevadist kardinaalselt muutunud olukorda on nii õpilased kui ka õpetajad pidanud kohanema. Tihtilugu suuri vahemaid kaabli kaudu ületades ning teadmisi läbi raadiolingi edastades. Õpetamise rasket poolt on näinud kõik lapsevanemad, kes on oma võsukese käekäigu vastu vähegi huvi üles näidanud.


Iga õpilase elus saabub see hetk, kui peab valima õppimise jätkamise ja mittejätkamise vahel. Mittejätkamise põhjuseks võib olla näiteks siirdumine töömaile.


Kui aga keskharidust tõendav dokument on kätte saadud ning otsustatakse hakata kõrgharidust omandama, kes siis õpetab? Kevadiste sündmuste jätkuks võib ju küsida: kas see on lapsevanem, kes nii hästi seni on aidanud? Või pannakse lootus kõrgkoolis ootavate lektorite ja professorite õlule? Usutavasti loodetakse ikka viimase variandi peale.


Ent lisaks koroonakriisile, mis inimeste tervist kurnab, on teistsugune kriis tasapisi närinud ka kõrgharidussektorit. Ja see pole kellelegi saladus.


Aastaid on juhitud tähelepanu kõrghariduse ja teaduse rahastamise probleemidele. Sama kaua on antud lubadusi, et kohe-kohe tagatakse rahastust ning rahamured saavad lahenduse. Kahjuks on sõnadest kaugemale jõudnud ainult teaduse ja kõrghariduse muredest rääkijad: on korraldatud meeleavaldusi ja ka üks hoiatusstreik on peetud.


Samuti on korjatud toetusallkirju küllaldase rahastuse tagamise seadustesse sisse kirjutamiseks. Rahastuse lubajad on aga see-eest jäänud ainult lubama. Kohe-kohe… hetkel veel ei saa… vaatame, mis tulevik toob... ehk järgmisel eelarveperioodil… praegu on pakilisemaid asju.


Eelmise majanduskriisi eelõhtul, kui ehitati Tartu kaubamaja uut hoonet, kirjeldas tööde peavõtja, et ehitajad lähevad suurte gruppide kaupa Soome ehitama. Saavad kõne ning haamer kukub põrandale. Tänapäeval meenub tujurikkujalik väljend «Niiku edimäne laiv lätt, ma lähe kah!».


Tujurikkuja sketšis läks arst. Tartu kaubamaja ehitusplatsilt läksid ehitajad. Aga mis siis, kui keset õppeaastat saab sama ahvatleva kõne professor, kes võtab kätte ja pakib oma töörühma koos teadmistega kokku ning läheb esimese laeva või lennukiga. Mis saab üliõpilastest? Kas kõrghariduse andmine jääb siis lapsevanemate kanda? Siinkohal tuleks meelde tuletada, et kõrgkoolides on õppejõududel soovituslik doktorikraad. Omas valdkonnas muidugi. Kas Eesti ühiskond on valmis asendama ülikoolides kogemustega õppejõude emade-isadega?


Ehitusele on alati jõudnud ka selliseid töölisi, kel vähemalt esiti pole ehitusest suuremat aimu. Elu õpetab neid ning profiks saadakse aastatega. Kas säärane karjäärimudel tuleb kehtivaks lugeda ka spetsiifiliste valdkondade õppejõududele?


Kevadel sai Eesti ühiskond suure üllatuse osaliseks, kui selgus, et Tartu ülikoolis on labor, mis on seisnud kuus aastat tühjana. Labori tase võimaldanuks uurida koroonaviirust ning otsida selle nõrku kohti vaktsiini leidmiseks. Betoon ilma inimesteta.


Ent siiski toimetavad Eesti teadlased ja otsivad lahendusi. Tihtilugu tundub, et kiusu pärast. Justkui tõestamaks, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.


Erinevad kriisid on tõukeks uute lahenduste ja kordade paika panemiseks. Ajalugu on näidanud, et majandus muutub, teadmistepõhisus ja innovaatilisus saab normiks ja edu eelduseks üha enam ja enam. Kui nii, miks siis pidurdatakse investeeringuid teadmiste ja uuringute tegemiseks?


Kriisis elades tuleb otsida väljapääsu ning praegu on selleks Eesti ainukese arvestatava ekspordiartikli, ajupotentsiaali, väärindamine.

Selle kriisi tulemusena peab muutuma Eesti riigi suhtumine kõrgharidusse ja teadusse. Peab muutuma kõrghariduse ja teaduse rahastamise mudel. Üks ja 1,5 protsenti SKTst peab muutuma normaalsuseks ning seadustesse sisse kirjutatama. Vastasel korral vaatame järgmise kriisi ajal järjekordselt tühjana seisvaid betoonruume, ohkame unistavalt ega oska midagi peale hakata. Olgu selleks betoonruumiks siis auditoorium või laboratoorium.



Tartu Postimees, "Heiki Lill: betoon ei tee teadust ega loo ravimeid", 14. september 2020

Liitu meie uudiskirjaga!

  • White Facebook Icon

© 2020 Tulevikuerakond