• TULE

Ühe lõpp on teise algus

Heiki Lill


Kõik millel on alggus, on ka lõpp. See on elu paratamatus. Vabaerakond on läbinud äärmiselt huvitavad elutsüklid oma kuue aasta pikkusel eluteel. On nautinud meeletut toetust arvamusküsitlustes, saavutanud esindatuse riigikogus, esitanud seaduseelnõusid, teinud neisse parandusi, olnud kõige eeskujulikum «pinginühkija» Toompeal. Ja siis kaotanud kõik kättevõidetu.


Ei maksa antud juhul ehk laskuda sügavatesse analüüsidesse, miks kõik mingil ajahetkel allamäge minema hakkas. Võib-olla polnud Eesti valija valmis muutusteks poliitikas või polnud poliitika Vabaerakonnaks valmis. Mine võta kinni. 2018. aasta lõpus kinkis ju jõuluvanagi Vabaerakonna fraktsioonile ajakapsli koos Vabaerakonna manifestidega, sõnades, et inimesed ei saa nendest veel aru. Lootus jääb tuleviku tarbeks.


PÄRAST VIIMASEID RIIGIKOGU valimisi sai selgeks, et väikestel erakondadel, kel ei ole suurt hulka liikmeid, on raske valimiskünnist ületada. Senised näited on pigem erandid. Puudu jääb sisuliselt kõigest – inimestest, ajast, rahast. Samas on väikeerakondadel ka eeliseid. Esimene neist on kindlasti väärtuslike ideede pinnaletõusmise tõenäosus. Selgitan – kui näiteks kümne tuhande liikmeskonnaga erakonna tavaliige soovib esitleda oma ideed, siis võib see osutuda üsna raskeks ning idee ei pruugi kuhugi välja jõuda. Seda põhjusel, et erakonnas eksisteerib ka mõni «teadjam» ja tuntum inimene (näiteks mitme ministri toolid läbi trallinud isik), kes teemasse süüvimata laseb esitatud idee kolleegide heatahtliku mõmina saatel põhja.


Väikestes erakondades sääraseid müüre ei ole ning kõik mõtted ühiskonda paremaks teha on oodatud. Välistamine käib pigem sisuliste arutelude tulemusena. Teine väikeerakondade eelis on osalusprotsent, teisisõnu aktiivsed erakonna liikmed, kes hoolivad.

Lugeja võib siinkohal teha ise matemaatikat. Äriregistris on kõigile kättesaadav erakondade liikmete nimekiri, kust saab üsna lihtsalt teada, mitu liiget mingis erakonnas on. Andmetesse erakonna üldkoosoleku kohta märgitakse tavaliselt ka osalejate arv. Lihtsa matemaatilise tehte tulemusena saab välja arvutada erakonna üldkoosolekul osalenud liikmete protsendi. Tihtilugu jääb see suurel erakonnal alla viie. Väikestel võib osalusprotsent olla isegi 15 või rohkem. Seega on väikeerakonnas poliitika kujundamisse kaasatud proportsionaalselt suurem hulk liikmeskonnast kui suures erakonnas.

Riigikogust välja jäämine aga ei tähendanud, et erakonna liikmetel oleks kadunud soov poliitikas kaasa rääkida. Leidus neid, kes otsustasid seda teha mõnes teises erakonnas, mõned jällegi väljaspool erakonda. Kuid oli ka neid, kes jäid ning ei näinud ennast suuremate erakondade masinavärkide mutritena. Samas oli elu näidanud, et liikmeskonnaga, mille arv ulatub napilt üle erakonna registreerimise miinimumpiiri, ei ole võimalik ühiskonnaelus efektiivselt kaasa rääkida.


Selline erakond jääb hüüdjaks hääleks ajakirjanduskõrbes. Midagi oli selgelt vaja muuta, et pildile pääseda. Ning muudatusteks palju variante ei olnud. Kas hakata kõiki ja kõike sõimama või püüda teha koostööd teiste väikeerakondadega. Kuna sõimamine ei tulnud kõne alla, siis jäigi ainult koostöö variant, et nõiaringist väljuda.

Pärast Vabaerakonna üldkoosolekut möödunud aasta 9. juunil on peetud läbirääkimisi mitme väikeerakonnaga. Kõige suurem ring on moodustunud viiest erakonnast, neist kõik valimistel osalenud, kuid alla valimiskünnise jäänud. Kuigi jah, seda formaati läbirääkimisteks pidada ehk ei saa. Pigem teineteise kompimine, et kellel millised seisukohad erinevates küsimustes on. Tõsisemalt on aga läbirääkimisi peetud kolme väikeerakonna vahel.

Esmalt Eesti Vabaerakond ja erakond Eestimaa Rohelised. Esimene kontakt oligi ju 9. juuni Eesti Vabaerakonna üldkoosolekul, kus Roheliste esindajad avaldasid soovi koostööks. Pärast seda saadi suve jooksul veel kaks korda kokku, aga sügisesed kokkusaamised jäid kahjuks mulle teadmata asjaoludel ära ning läbisaamine soikus. Ei ole ju mõtet oma aega kulutada, kui partner suuremat huvi üles ei näita.


Uus aasta tõi kaasa teadmise, et ka Elurikkuse erakond on avatud koostööle. Esmaste põgusate kontaktide tulemusel sai kokku lepitud, et kui juba, siis ikka suuremalt ning järgnesid koosolekud Roheliste, Elurikkuse erakonna ja Vabaerakonna esindajatega. Koostati tabel, kus olid välja toodud programmilised ühisseisukohad. Seda kõike ei olnudki nii vähe. Miks, kuidas ja kust jooksis läbi must kass, on mulle senini natuke segane. Reaalsus oli aga see, et ühel päeval olid Rohelised kõrvale jäänud või kõrvale astunud. Kindlasti võisid siin mängida rolli ka minevikuvarjud – on ju erakonnad loomuldasa konkurendid ning üksteise pihta on aeg-ajalt pillutud pori ning solvutud. Eriti võivad aga koostööd halvasti mõjutada sellised erakondade liikmed, kes on varem kuulunud mõnda teise erakonda, kellega parajasti läbirääkimisi peetakse. Omavaheline lahkheli võib kergelt üle kanduda kogu organisatsioonile.


Edasi aga hakkasid asjad liikuma. Peaaegu igal nädalal kohtusid Elurikkuse erakonna ja Vabaerakonna juhatus omavahel. Esimene linnuke oli ühiste seisukohtade deklaratsioon. Elurikkuse erakond korraldas oma liikmete seas küsitluse liitumisläbirääkimiste kohta ja sai positiivse vastuse. Vabaerakonna esinduskogu oli juba jaanuaris andnud juhatusele volitused pidada läbirääkimisi, võttes aluseks oma programmilise dokumendi «Vabaduse manifest».

Mul on kindlasti pooled hallid juuksekarvad pärit sellest kevadest ja suvest. Arutelud eri seadusepunktide tõlgendamise üle on olnud meeletud. Tagasi vaadates ei saa vist keegi öelda, et tema arusaam poleks muutunud üht- või teistpidi. Ikka parimat silmas pidades. Arutelude tulemusena on aga valminud ühinemisel tekkiva erakonna põhikiri, programm ja liitumisleping. Kõige rohkem emotsioone on kindlasti tekitanud nimevalik. Kuid lõpptulemusena välja valitud nimi Eesti Tulevikuerakond kõlab kaunilt ja lootustandvalt.

Valituks osutunud nimi on isiklikult minu enda silmis tähendusega, mis näitab, et meie rühmitis on talupojatarkusel põhineva parema homse loomise erakond. Kõike uut, mis aitab kaasa meie elu(keskkonna) paremaks muutmisele, tuleb kasutusele võtta aga selliselt, et säiliksid ka olemasolevad head lahendused. Nii toimib haritud ja demokraatial põhinev ühiskond. Kõik meie teod muudavad tulevikku ja me peame vastu võtma otsuseid selliselt, et elu oleks elamisväärne homme, ülehomme ja ka 300 aasta pärast ning hiljem. Pärast meid ei pea veeuputus tulema, vaid see veeuputus tuleb ära hoida.


Elurikkuse erakonnal ja Eesti Vabaerakonnal on mõlemal omad kogemused Eesti poliitikas, samuti sisu, mida on tarvilik edasi kanda ja anda. Ma usun, et Eesti Tulevikuerakond saab 20. augustil hoo sisse ning toob enesega kaasa uuendusi sisulise keskkonnahoiu ja demokraatia vallas, mida Eesti ühiskond vajab. Maailmas avatud silmadega ringi vaadates me ju näeme, milleni on viinud keskkonna hävitamine ja demokraatlike põhimõtete eiramine. Selleks ei pea täna kaugele vaatamagi, piisab sõita vaevalt 200 kilomeetrit Eestist lõuna poole. Loodushoiu osas saame aga ka Eesti piirideski selgeks, miks seda teha tuleb.

Liitu meie uudiskirjaga!

  • White Facebook Icon

© 2020 Tulevikuerakond