Madis Iganõmm
Järgmise perioodi metsanduse arengukavast on kujunemas üks olulisemaid ühtse rahvustunde alalhoidmise dokumente. Rahulolematus kasuahnelt ja aplalt meie metsadega ümberkäijate üle kandub üha suuremate inimhulkade teadvusse, kirjutab Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koja vanem, MAK juhtkogu liige Madis Iganõmm.
Vanainimestelt valetamistega väljapetetud vanade talukohtade odavalt kokkuostmine ei tee veel kedagi tõsiselt võetavaks ärimeheks või nantsiliselt kirjaoskajaks. Mõtlema paneb seejuures see, et ausaid ja ebaausaid metsamajandajaid enam ei eristata, sest suhtumist kogu valdkonda kujundavad pettustele üles ehitatud ärimudelid.
Hävitavaid lageraieid tegevad ärimehed peavad loomulikuks, et sellisel teel jõukuse saamisega kaasneb neil meelevaldne õigus kõikide teiste inimeste kodu- ja rahvustunde rikkumiseks. See jälg, mis nende tegevusest maha jääb, on rusuv ning seda ei mõjuta kuidagi ka halbade asjade ilustavate sõnadega teistmoodi nimetamine. Kahetsusväärselt on selliseid mõjusid näha ka järgmise kümnendi metsanduse arengukava pikale venitatud koostamisel.
Esimene ohumärk oli kohe alguses arengukava juhtkogu kokku kutsutud koosseis, kus keskkonnaministeeriumi töörühm võimaldas looduskaitsjatele, kultuuriinimestele ja keskkonnahoidjatele vaid u 30 protsenti kohtadest. Juhtkogu senist tööd ja juhtimist jälgides paistab selline kallutatus tööstuse poole välja ka riigi looduskaitse asekantsleri tegevuses, kus metsa teisi väärtusi puidu massist saadava kasuga võrreldes selgelt alahinnatakse. Mõistetamatu oli ka ministeeriumi poolt ühe Eesti Maaülikooli teadlase tutvustamine juhtkogule erapooletu teadlasena, kes aga hiljem osutus puidutööstuse palgal olevaks ja lageraiet õigustavaks esinejaks.
Lisaks iseloomustab praeguse arengukava koostamise venimist omandiküsimuse jõuline üleval hoidmine. Kui teistes valdkondades piiranguid enamasti ei kompenseerita, siis metsamajandamine peab olema erand ja igasugune lageraiepiirang tuleb kohe kinni maksta.
Võib-olla on kogu sellise tegutsemise üks võimalik ja üldnähtav põhjus see, et metsamehi on koolitatud kultuurialase kirjaoskuseta tihumeetrimeesteks. Praegu pingutab juhtkogu määratud enamus selle nimel, et niisuguse hoiaku võtaks omaks ka kogu ülejäänud ühiskond koos ausate metsamajandajatega.
Ka need iseendale õigused võtnud inimesed surevad ükskord. Meie rahval on lugupidav komme, et võõrad perekondlike matuste ja ka neile ainuomaste kombetalituste läbiviimisse kunagi ei sekku.
Üks selliseid on muuhulgas Kagu-Eesti ristipuude matusekultuur. Tänaseks on neid puudekogumikke alles ehk kolmandik. Võiks arvata, et mõne sellise teeäärse ja kogukonnale väga olulise metsatüki lagedaks raiumine oli halbade kokkusattumiste tõttu tööõnnetus. Sellisel juhul oleks oodanud erametsaliidult või RMK-lt tingimusteta reageerimist ja vabandamist. Kuid midagi sellist ei ole tehtud, raiujad jätkavad neile omase jultumusega ning ristipuud langevad edasi.
Teistsuguse kultuuritunnetusega inimesed saavad üha enam aru, et tsiviliseeritud meetodid ei tööta selliste inimestega suheldes juba ammu. Hiljaaegu teatasid Padise kandi inimesed, et on valmis oma kodukoha metsi RMK raietegevuse eest inimketiga kaitsma. Huvitav, kas sellest oleks võimalik leida ka oma inimestele moraalset toetust avaldama tulnud riigiametite töötajaid?
Postimees "Madis Iganõmm: ebaausa metsamajandamise rusuv jälg", 4. november 2020