Teet Randma. Eesti ei vaja tselluloositehast

Teet Randma

KÜSIMUS: Kas Eestisse oleks mõttekas praegu tselluloositehas ehitada?

Vastus investorile oleks: Ei, kuna Eesti metsanduse ja puidutööstuse lähitulevik on määramatu.

Metsanduse arengukava 2021 – 2030 väljatöötamine on läbi kukkunud ja ühiskond on lõhestunud metsasõjas, kus pooled ei suuda leida ratsionaalseid lahendusi, mis arendaksid keskkonda ja majandust. Reforme on Eesti metsanduses vaja, kuna metsa tagavara väheneb hirmutava kiirusega [1], mis toob paratamatult kaasa puidutööstuse suure kokkutõmbe lähima kümne aasta jooksul, kuna napib puitmaterjali, mida töödelda.

Est-For tselluloositehase projektis prooviti see probleem lahendada pikaajaliste puidutarnelepingutega RMK-lt [2], kuid selliste lepingutega kaasneb alati suur korruptsioonioht.

Euroopa Liidu maakasutuse direktiivi 2018/841 valguses peaks Eesti metsanduse suunama eelkõige süsiniku pikaajalisele sidumisele ja saadava puidu väärindamisesse pikaajalistesse puidutoodetesse, kus poolestusajaks arvestatakse direktiivis vaikimisi paberile 2 aastat, puitpaneelidele 25 aastat ja saematerjalile 30 aastat. Üleraie direktiivis seatud metsanduse referents tasemest 9-10 Mtm [3] sunnib Eestit ostma tohutus vääringus CO2 kvoote aastal 2026.

Seetõttu Eesti peab implementeerima EL maakasutuse direktiivi: seadma mingis vormis süsiniku sidumise toetuse metsaomanikule, maksustama süsiniku väljaviimise metsast, aga toetama samas investeeringuid puidu efektiivsemaks väärindamiseks, eelkõige ehitusmaterjalina. Selle reformi tulemusena kujuneks välja uus stabiilne turusituatsioon, mis võimaldaks erasektoril planeerida tuleviku investeeringuid.

[1] https://www.keskkonnaagentuur.ee/sites/default/files/part.pdf

[2]

https://www.err.ee/678954/pealtnagija-tselluloositehase-ja-rmk-leping-voib-olla-huvide-konfliktis

[3] https://www.keskkonnaagentuur.ee/sites/default/files/raudsaar.pdf

Postimees "Mõttekoda > Eesti puit vajab väärindamist" 26. november 2020