• TULE

Eesti teaduse kahanemine












Mihkel Kangur


Teaduse alarahastusega jätkav valitsus määrab väga selgelt kogu meie rahva elama vaesusesse. See on teadusleppest taganemise hind, mida ei saa kuidagi välja vabandada, kirjutab Mihkel Kangur.


Ilmselt pole liialdus öelda, et esmakordselt eestikeelse kõrghariduse ja teaduse ajaloo jooksul oleme jõudnud teaduse kahanemise faasi. Ökoloogi ja jätkusuutliku arengu eest kõnelejana peaksin ma aktsepteerima, et ükski asi ei saagi lõpmatult kasvada.


On äärmiselt suur imetegu, et nii lühikese ajaga oleme jõudnud maailma teaduse absoluutsesse tippu. Nii väikesel rahval on selline saavutus väga suur pingutus olnud. Rahvusvahelisse tippu ronimine on toimunud väga erinevate tegurite koosmõjul, kuid ennekõike on selle taga usaldus teaduse ja kõrghariduse suhtes, eestlaste teadmine, et paremini haritud inimene jõuab kaugemale.


Mul on piinlik, et ka minu nimi seisab teiste allakirjutanute seas 2018. aasta detsembris allkirjastatud teadusleppel. Osad allakirjutanud on näidanud oma allkirja tühisust ja sellega petnud ja devalveerinud ka kõigi teiste allakirjutanute sõna.


Petistega ühes nimekirjas olla pole meeldiv. Kuid paradoks on, et allakirjutanutest kõrvale jäänute nimekirjas olla oleks veel piinlikum, sest hetkel koosneb see erakonnast, mis loobus allkirjastamast leppe vähese ambitsioonikuse tõttu, kuid ei tee hetkel pingutust, et seda vähestki, ühe protsendi eesmärki täita.


Praegu kõlavad väited, et pingutused teadusleppes fikseeritud ühe protsendi lubaduse täitmiseks on endiselt liivale kirjutatud. Loomulikult aitab sellele kaasa asjaolu, et üle hulga aja on meil SKT langemas, mistõttu ühe protsendi saavutamine on otsustajatele kergemaks muutuv ülesanne.


On omamoodi irooniline, et majanduslanguse põhjuseks on pikaajaline teadlaste hoiatuste eiramine. Katkisest majandusest tekkiv keskkonna lõhkumine, mis viib pandeemiliste uute haiguspuhangute tekkimiseni, on pikalt olnud teadlaste hoiatuste nimekirjas.


Valitsuse järjekindel teaduse eiramine sai tagasilöögi kevadel, kui teadlaste ja elanikkonna ühisel pingutusel suudeti viiruse suurem laastamistöö ära hoida, vaatamata vabariigi juhtkonna arvamusele villaste sokkide ja hanerasva kasutamise piisavusest.


Muutuv keskkond ja ka muutuv majandus muutuvad teaduspõhisuse suhtes üha nõudlikumaks. Vana kooli majandusmudelid, kus isa poolt parteidele antud toetused saavad tänatud pojale antavate riigi poolsete garantiidega, või kus kooliõpilastes nähakse abitööjõudu põllumajanduses, on vaikselt unustusse vajumas.


Uued ajad nõuavad nutikamaid lahendusi. Hetkel päästab meid veel saja aasta jooksul kogunenud rasv. Veel praegugi saame me mitmetes valdkondades tugineda inimestele, kes oma teadlasekarjääri esmased karastused said okupatsiooni ajal. Nende kõrvale on sirgunud juba uus teadlaste põlvkond, kes on saanud hariduse nii meie oma ülikoolidest kui ka välismaalt.


Pidades silmas teadusartiklite, tsiteeringute, EL-i teadusgrantide, uute iduettevõtete poolt kaasatava raha hulka ühe elaniku kohta, oleme kindlasti maailmas väga edukad olnud. Kõik meie ülikoolid on maailma tippülikoolide hulgas.


Seetõttu on kõhedusttekitav näha, et eelseisvatele väljakutsetele läheme me vastu väga kiiresti kahaneva teadlaskonnaga. Jättes kõrvale igapäevase ängi muutuva keskkonna pärast ja keskendudes vaid majanduse ees seisvatele struktuursetele muutustele, on väga hea haridusega spetsialistide vajadus pigem ajas kiiresti kasvav. Pikemat aega kestnud kõrghariduseksperiment on kägistanud viimased mahlad ülikoolidest välja.


Ülikoolidest viimaste teadlaste lahkumise pidurdamiseks käivitunud tenuurisüsteem tähendab, et tulevikus koosnevad meie ülikoolid üksikutest professoritest, kelle juures töötavad mõned doktorandid ja õppetöö suur koormus jääb kanda mõnedele lektoritele.


Tenuuriprofessorid on hoolega valitud ja kuuluvad kahtlemata maailma teaduseliidi hulka, aga kas see saab olla meie teaduse eesmärk. If you pay peanuts, you will get monkeys ehk "kui te pakute pähkleid, saate ahvid" suhtumist ei saa ülikoolid endale lubada. Pigem hoida üksikuid tippe, kui jaotada raha laiemalt madalale kvaliteedile laiali, on võimalikke tulevasi häid aegu silmas pidades ainuõige reaktsioon.


On ju lootus, et tulevikus on meil rahalised võimalused äkki suuremad ja sellisel juhul saavad ülikoolid taas hakata pakkuma ühiskonnale teadmusteenust. Loota, et tippteadlastena tegutsevad professorid saaks pakkuda teadmusteenuse tuge ka ühiskonna jaoks, on üsna naiivne ettekujutus.


Tippteadlaste ülesanne on tagada, et ühiskonnal oleks olemas vastused küsimustele, mis võivad tekkida saja või isegi kahesaja aasta pärast. Tippteadlastest üksi ei piisa, et tagada ühiskonna kaasaja vajadusi. Kuna aga selliste vahendajate, spetsialistide palkamiseks ülikoolidel enam raha pole, siis ei jõua nende teadmised loengusaalidesse, ega pole neid ka ettevõtjatega, ministeeriumitega, kodanikuühendustega või kogukondadega koostöö arendamiseks.


Eelnevas mõttearenduses on aga üks loogikaviga - lootus, et tulevikus lähevad asjad kuidagi paremaks. Oludes, kus eeskujulikumad riigid investeerivad teadusesse, nähes just selles tulevikus suurimat tulu kerkivat, jääme meie oma alarahastatud teadusega pigem vaesemateks, kellel pole maailmale midagi väärtuslikku pakkuda.

Lõhutud loodusest pärinevatel materjalidel põhinevatel toodetel on niigi järjest vähem turgu. Suuremat väärindust pakkuvad


teadusmahukad lahendused tulevad hästi haritud rahvalt ja kui meie ülikoolid seda enam ei toeta, siis pole meil neid ka kusagilt võtta. Teaduse alarahastusega jätkav valitsus määrab väga selgelt kogu meie rahva elama vaesusesse. See on teadusleppest taganemise hind, mida ei saa kuidagi välja vabandada.


ERR, "Mihkel Kangur: Eesti teaduse kahanemine", 14. september 2020

Liitu meie uudiskirjaga!

  • White Facebook Icon

© 2020 Tulevikuerakond