• TULE

Emakeel on meel, mitte väljavahetatav instrument


Tiiu Kuurme


Keel seob inimese sootsiumiga ning eriti selle mittemateriaalse poolega, väärtuste ja mõttemustritega, avab kultuurilise tarkusevaramu ehk on inimeste elumaailma peamine kaaslooja, kirjutab kasvatusteaduste dotsent Tiiu Kuurme.


Puupõld ja põlismets – need kaks mõistet tõusid rõhutatult teadvusse metsadraamadega seoses. Üks neist tähistab looduse kohtlemist inimkasu huvides, mõneti kunstlikku kooslust, teine looduse loomulikku olekut ja ökosüsteemi rikkust. Nii võib ka ühtse eesti kooli loomise kavandis ridade vahelt välja lugeda sedasama: saagu keelemetsast keelepõld.


Inimeseks sündimise läbi saab igaüks kingituseks emakeele. Õieti, ta kasvab sinna sisse viisil, kuidas arenev teadvus on valmis teda juhatama maailma mõistma. Keel on meel on mõtlemine on mentaliteedid. Mõtlemise ime, millest kõik kutsutud osa saama, on võimalik tänu keelele.


Osasaamise õnne ei jagu kõigile võrdselt. Kui Ilfi ja Petrovi kuulsa romaani inimsööjal Ellotškal näiteks, kes teadis paarikümmet fraasi, oleksid olnud lapsed, oleks see ime neist kaugele jäänud.


Mida keel inimesega teeb?


Keel seob inimese sootsiumiga ning eriti selle mittemateriaalse poolega, väärtuste ja mõttemustritega, avab kultuurilise tarkusevaramu ehk on inimeste elumaailma peamine kaaslooja. Väikelapseeas kuuldud helindid ja sõnaseosed loovad tema alateadvuses esmase struktuuri, mille pinnalt mõistetakse maailma. Keel asetab kasvava inimlapse ajateljele, avaneb olnud, olev ja võimalik tulevikutegelikkus. Ületatakse siin ja praegu sündivad muljed suuremateks üldistusteks.


Keel pakub struktureeritud võimaluse oma kogemuste liigendamiseks, tõlgendamiseks, sündinud järelduste väljendamiseks teistele. Keeles kohtuvad isiklik, ühiskondlik ja sakraalne. Peamiselt tänu keelele saab inimesest sümboolse tegelikkuse elanik, teooriate, paradokside, huumori, luule, kalambuuride, kujundite abil oma loomistegu tehes.

Lapse omandatav keel on mingis mõttes juba poolvalmis eluvaade, see kõik oli ju enne teda. Iga lapse emakeel istutab temasse oma kohavaimu, kultuuri, viisi asju mõista ja hinnata, mis on kokku unikaalne.


Põhjalikumalt on soome-ugri boreaalse eluvaate unikaalsust analüüsinud Uku Masing. Vabalt kujunenud keel on kui põlismets tema elurikkusega, kus on ladvad, alusmets, maa-alune mükoriisa ning haruldased õrnad liigid. Ta on teadvustamise varamu ja vaimsetesse kõrgustesse sirutumise abinõu.


Keelelise rikkuse ja erinevate kihistuste kujunemine on käinud käsikäes rahvuste tekkega. Rahvus tähendas oma ainulaadsuse teadvustamist, kultuurikoode, oma identiteediloome aluste pakkumist igale oma liikmele. Rahvuse tekkides ja arenedes kujunes meilgi siin ajaloolises vägivallas ellujäänute väikesearvulises kogukonnas mitmekihiline kõrgkeel, kultuurkeel, milles on võimalik väljendada inimkonnale olulist tema igasugustes mõõtmetes kuni peente tundenüansside ja elupoeesia tabamiseni. Just meie keeleline põlismets aitas meid kultuurrahvaste sekka.

Meie keel on kadumas

Keeled on maa pealt kadumas tuulekiirul, iga keelega oma ainulaadne viis näha ja mõtestada maailma. Paralleelselt algupäraste keeltega kaovad kõikjalt ka põlismetsad. Meie soome-ugri keelepuu enamik oksi on kas juba kuivanud või kohe kuivamas. On veel vaid kolm elujõulist oksa, kus keelerääkijad on saavutanud omariikluse. Lisaks omaenese kultuurile on meil vastutus ka selle hingevaakuva keelepuu ees.


Viimane poliitiline imetegu, ühtse eesti kooli idee seisab kindlalt eesti keele eest, seda õppigu juba koolipingis rääkima kõik, kes siia tulevad. Ent segiläbi eesti lastega, kusjuures eesti kultuur ei pea olema enam peremees oma ainumõeldaval kodumaal, vaid võrdne võrdsete seas, samas on neile teistele jäänud alles nende kodu mujal. Meile mitte.

Uutes hariduse eelnõudes ei kohta me enam selliseid sõnu nagu «rahvus», «kultuuriline identiteet», «rahvuskultuur», nende asemel on «mitmekultuurilisus», «riigiidentiteet», «siduv ühiskond». Ei räägita eesti, vaid Eesti koolist, ehk lapsed on seotud riigiidentiteediga, on riigistatud, mis on tavapärane praktika küll mitmesugustes režiimides, ent mitte demokraatlikes maades.

Keel on esmajoones meel

Nagu öeldud, on lapse emakeelses sõnavaras juba pool maailmamõistmist olemas. See on ka teise emakeelega lastel, kes pannakse eestikeelsete lastega kokku. Kumb meel jääb peale, kui ühtede selja taga on ambitsioonikas suurriik? Mille eest ostame neilt austuse meie väikese hapra kultuuri vastu? Kui «ühel päeval tõmmati meil kodumaa jalge alt ära», nagu väljendati hiljuti arvamust ajalehes Stolitsa.


Teisalt ihub meie habrast keelelist maailmamõistmist teine suur keel, millele juba kooli vahetunnivestlustes üle minnakse. Asjakohane on siinjuures küsida, kuidas käib praegu eesti keele enese käsi eesti koolides, kus veel muulasi ei ole. Siin ühest hariduslistist tegevõpetaja vaade: «Tavalise kooli sõnavara on juba nii kokku kuivanud, et minu meelest pole enam kuhugi taganeda. Kuuendas (!!!) klassis küsivad lapsed selliseid küsimusi: Mis asi on Vändra? Kes on eestvedaja? Mis asi on korraldaja? Kui mitmete küsimustega tahan teha klassis tavapärast tööd, on tulemuseks tihti mitte midagi, sest õpetaja sõnavara on liiga suur. Olen siis saanud õppejuhtide käest riielda, et ei kasuta primitiivsemaid väljendeid ja nõuan õpilastelt arusaamist. Õpetaja peab laskuma õpilaste tasemele, mitte püüdma neid arendada.»


Pole raske arvata, milline saab olema õpetaja sõnavara veel siis, kui tema klassis on kolmandik lõimuma pandud muukeelseid. Vaid kuuldud ja loetud sisurikas keel teeb kasvavast noorest keeletundliku ja mõtlemisvõimelise inimese, muidu jääb ka üldisem vaimne areng poolele teele. Nii on aimatav, kui kidur saab olema tekkiv puupõld (keelepõld), teadupärast on puupõllul kasvavad puud oluliselt nõrgemad põlismetsa omadest. Kas jääb meile rahvusena väljavaateid, kui kadunud on keeleline põlismets?


Enesekoloniseerimise needus


Kuigi me pole kedagi okupeerinud ega koloniseerinud, tahetakse järjepanu meid panna oma rahvust häbenema.


Teatmekirjandusele tuginedes on rahvus etnose arengustaadium, mida iseloomustab keelel, kultuuril, usul vms põhinev identiteet. Rahvust eristab etnosest eneseteadvus, rahvus määratleb ja piiritleb end ise, rahvas mitte. Kui ühe rahva liikmeks sünnitakse, siis rahvuse liikmeks kasvatakse, väärtustades ja õpetades tema kultuuri. Rahvusriigid on teinud võimalikuks kõrgkultuuri, heaoluühiskonnad, eneseteadliku arenenud kodanikkonna, humanistliku haridusideestiku (Bildung), mil oli suur osa eestlaste hariduslembuse tekkel.


Ühtse Eesti kooli idee tahab anda arengule tagasikäigu, taandades rahvuse multikultuuriliseks rahvaks, homo globalicus’eks, milles justkui muuseas on määratud kaduma ka eneseteadvus, isiksuse vabaduse tugisammas ning jõu allikas. On märgiline, et viimase kümnendi haridusvaldkonna tekstidest on kadunud mõiste «vaimsus», mis on läbi aegade olnud universaalne indiviidi arengut märgistav teetähis. Kas kogemata? Kas harvester sattus põlismetsa kogemata?


Postimees "Tiiu Kuurme: emakeel on meel, mitte väljavahetatav instrument" 25. jaanuar 2021

Võta meiega ühendust

info (at) tulevikuerakond.ee

Meediakontakt:

meedia (at) tulevikuerakond.ee

  • White Facebook Icon

© 2020 Tulevikuerakond