• TULE

Heiki Lill. Absurdistan


Heiki Lill, Maaülikooli ametiühingu esimees


Kolmapäeval võeti riigikogus vastu tuleva aasta riigieelarve.


Neljapäeval, üks päev pärast kõrgharidusele 2022. aastaks raha määramist, hakati riigikogus arutama dokumendi „Kõrghariduse roll, kvaliteet ja rahastamise alused“ üle. Kas selline otsustamise ja arutamise järjekord on loogiline? Esmalt otsustatakse ära, palju raha antakse, ning seejärel hakatakse arutama, kui palju peaks raha olema?


Olukord on nii absurdne, et mõistus tõrgub seda uskumast. Aga teisalt – kas selle juures on miskit imestada? Mõeldes, mis hetkel riigijuhtimises tervikuna toimub, ei pane säärane riigikogu ja valitsuse lollimängimine tegelikult kulmugi kergitama.


Niikaua kui esmalt kinnitatakse kõrghariduse aastane rahastamine ning alles seejärel hakatakse arutama selle valdkonna vajadusi, on kõik vaid näitemäng. Väga läbimõeldud näitemäng. Näilik muretsemine haridussektori pärast tekitab tülgastust nii valitsuse kui ka riigikogu vastu.


Niikaua kui riigikogu liikmeks kandideerimiseks piisab ainult keskharidusest, ei muutu midagi paremaks. Jah, on erandeid. On neid, kes säravad ka põhiharidusega. Kuid nad ongi erandid. Üldjuhul ei saa inimesed aru valdkonna muredest, kui nad pole sellega kokku puutunud ega ise neid kadalippe läbinud.


Niikaua kui ministritelt ei nõuta valdkondlikku kõrgharidust, ei muutu midagi paremaks. Seni, kuni leidub „iga augu ette sobiv“ rändurminister ja ka erakonnad, kes on valmis teda sinna toppima, ei ole võimalik, et riigis üldse midagi paremaks läheb. Tuleb meelde tuletada, et suvaline punn ei sobi iga pudeli ette.


Niikaua kui riigikogujad sõidavad istungite toimumise ajal taksoga, saame ehk ainult parema taksoteenuse. Usutavasti läheb isegi bussigraafik halvemaks, sest miks muidu peaks takso tellima?


Niikaua kui ministrid kasutavad oma ametiasutuse ressurssi perekondlikeks hüvedeks, keskendutaksegi ministeeriumi tasemel selle perekonna heaolu tagamisele, mitte valdkondlikule edendamisele. Jah, võib ju väita, et ka ministri perekond on vastava valdkonna alla kuuluv, kuid see on ehk ainult murdosa sellest. Kui sedagi.


Niikaua kui ministeeriumi vastutusala kõige suurem vaenlane on minister, kelle tegude tõttu peab ministeerium kahjude likvideerimiseks ja õiguse saamiseks kohtuuksi kulutama, ei ole mitte mingisugust lootust, et midagi läheks paremaks.


Niikaua kui üliõpilased peavad abielluma, et saada mingisugunegi äraelamise võimalus, saame ainult hunniku fiktiivabielusid koos sellega kaasnevate probleemidega. See kõik võib sisaldada hulga rikutud elusid, sest ei ole ju normaalne, et 23aastane inimene loetakse oma vanemate leibkonda, kusjuures mõnel juhul ei taha need vanemad oma 23aastasest järeltulijast mitte midagi kuulda.


Niikaua kui õppejõud peab otsima oma põhitöö kõrvalt lisasissetulekut, et tagada pere normaalne äraelamine, ei muutu kõrghariduses midagi paremaks. Sest aur läheb ju muude tegemiste peale, mitte üliõpilastele teadmiste jagamiseks.


Niikaua kui tudengid peavad kõrgkooli vastu kohtusse minema, sest õppekava on keset õpinguperioodi muudetud tasuliseks, saavad tudengid ehk ainult reaalse kogemuse, kuidas kohtuuksi kulutada. Masu ajal juba sai selgeks, et kõige ebakindlam sõnapidaja on riik. Nüüd on see saanud järjekordse kinnituse.


Kui tume veel kauaks ka sinu maa ja raske su koorem kanda? Uue valitsuse ametisse asumisel antakse sellele tavaliselt 100 kriitikavaba päeva atra seada ja ennast asjadega kurssi viia. Simpsonite joonisfilmi sissejuhatuses on moment, kus loendatakse õnnetusvabu päevi. Kas peaks ka Eestis riigikogule ja valitsusele sisse seadma absurdivabade päevade loendi?

Avaldatud 12.12.2021 Õhtulehes:

https://www.ohtuleht.ee/1050800/heiki-lill-absurdistan?