• TULE

Heiki Lill. Koroona murdis senised dogmad













Heiki Lill

  • Paljud senised tavad ei pruugi uude maailmapilti sobituda

  • Eesti peaks tegema rohkem koostööd Iirimaaga

  • Rõhku tuleb panna üleriigilisele kiirele interneti levikule

Kui möödunud aastal puhkes ülemaailmne pandeemia, sai selgeks, et senised dogmad ja tõekspidamised ühiskonna korralduses tuleb ümber hinnata ning paika sättida uued, mis sobivad kaasaja ühiskonda. Esiplaanile tuleb seada inimene ja keskkond.


Kas Covid-19 kriisis räsida saanud majanduse käimatõmbamiseks on tarvis kaotada kodulaenuintresside maksuvabastus ja tõsta makse? Või tuleb leida kokkuhoiukohti traditsiooniliste riiklike puhkpilliorkestrite arvelt? Arvan, et ei. Kogu maailmapilti tuleb vaadata laiemalt ning muuta seniseid tavasid, mida ehk on liigselt mainitud kui ainuõigeid.


Meenutuseks niipalju, et suured muutused inimeste elukorralduses ja sotsiaalses käitumises on ajaloos aset leidnud ikka raskelt ning pole tihtipeale sobinud kõigile. Kuid need muutused on siiski aset leidnud ning me saame neist õppida.


Ajaloost teame, et tööstusrevolutsiooni tagajärjel 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul toimusid suured muutused kogu ühiskonnakorralduses. Käsitsi tegemiselt mindi üle masinaga tootmisele. Sellega seoses vabanes suur hulk tööjõudu. Masinate (aururongid ja -laevad) kasutuselevõtuga lihtsustus inimeste liikumine ning nad hakkasid koonduma linnadesse. Ka haridus sai järjest tähtsamaks. Ei saa ju rumal inimene masinaga toimetada.


Teise tööstusrevolutsiooni tõmbas käima Henry Ford oma tehastes kasutusele võetud tootmisliinidega. Oluliselt kasvas tootlikkus ning toodetavad autod muutusid paljudele taskukohaseks.

Järgmine suurem muutus toimus 20. sajandi lõpukümnenditel, mil tootmises võeti kasutusele arvutid, mis aitasid tootmismasinaid juhtida. Tehes seda kiiremini ja täpsemini kui inimesed.

Samuti on olulised inimühiskonna mõjutajad olnud möödunud aastasajal toimunud suured sõjad. Mõnes mõttes oleme ka praegu «sõjas». Loodan, et oleme seda sõda viiruse vastu võitmas. Kuid nagu alati, nii tegeletakse ka praegu vanade harjumuste alleshoidmisega ning vaadatakse kartusega muutustele. Selles võtmes on isegi arusaadav valitsuse suhtumine eelarvetasakaalu ning kärbetesse.

Muutunud maailmas toimetamiseks peab vaatama ka, mis suundumused üldises plaanis on. Mõni päev tagasi andsid juhtivad tööstusriigid (G7) teada, et on kokku leppinud sisuliselt ettevõtete tulumaksu miinimumi. Seda selleks, et ettevõtted nagu Google ja Facebook ei saaks viia tulu riikidesse, kus on madalamad maksud. Väidetavalt on kokku lepitud 15-protsendilises maksumääras. Usutavasti hakatakse seda maksu ka Eestile «soovitama» OECD kaudu. Kindlasti on siin ka läbirääkimisruumi, mida Eesti valitsus peab kasutama, et saada Eestile sobilikumad tingimused ettevõtete siia meelitamiseks. Kampa tuleks lüüa näiteks Iirimaaga, et saada kaalukam positsioon. Eks Iirimaa kardab oma positsiooni kaotamise pärast sellel turul. Ehk on meil siiski siin miskit võita?


Rahvusvahelisel tasandil on veel võimalus võtta laenu. Tavaolukorras ma seda ei soovitaks, kuid viimased aastad on intress olnud laenuvõtja kasuks. Sisuliselt maksab laenuandja laenuvõtjale peale. Säärane süsteem ei ole kindlasti pikemas perspektiivis jätkusuutlik. Ei laenu andja ega ka laenu võtja poolt vaadates. Kindlasti ei tohi võtta laenu katmaks jooksvaid kulusid nagu palgatõus. Laenuraha tuleb investeerida püsiväärtustesse, mis tulevikus hakkavad tooma kasu, mitte ei nõua igal aastal juurde.


Üle tuleb vaadata ka Eesti võimalused euroliidus. Täpsemalt võimalikud toetused. Möödunud halbu otsuseid ei ole võimalik päevapealt ümber teha, kuid meenutame Eesti vanasõna: mis täna tehtud, see homme hooletu. Kirjutan siin veel kord ideest jagada Eesti eurotoetuste mõistes kaheks piirkonnaks: Tallinn koos lähiümbrusega ning ülejäänud Eesti. See tagaks Eesti ühtlasema arengu kogu territooriumil ning lisaks oleks saadavaid toetusi summaarselt rohkem. Kui see otsus oleks tehtud paar aastat tagasi, oleks käesoleval eelarveperioodil Eesti võit olnud umbes üks miljard eurot. Aga mis need oleksid maksavad. Tarvis on otsustada juba järgmiseks eelarveperioodiks.


Möödunudaastane kriis Valgevenes pani sealsed IT-firmad liikuma parematele jahimaadele. Algas riikidevaheline mäng: kes pakub paremaid tingimusi, see võidab enesele kõrgepalgalised töökohad ja suure kasumiga ettevõtted. Eesti ei saanud aru, et start toimus, ning nii jäädi oma pakkumistega hiljaks. Saak polnud suur. Küll aga teadvustas see tavakodanikku mõistest diginomaad. See on inimene, kes töötab IKT valdkonnas mõnes teises riigis paikneva ettevõtte heaks, kuid eelistab elukohana Eestit. Ka teistel riikidel on huvi meelitada enda juurde elama hästi tasustatud kõrgepalgalisi. Seega on oodata aktiivset soodustuste komplekti diginomaadidele nii meil kui mujal. Kuid kui palju saab teha soodustusi ühtedele selliselt, et ka teised seda taluksid (liigselt ei ärrituks)?


Kindlasti tuleb suurt rõhku panna üleriigilisele kiirele interneti levikule. Viimane aasta ja paar kuud on näidanud, et kiire internet on vajalik nii Tallinnas, Narvas kui ka Uue-Antsla külas Tiido talus. Talus, mille maadelt läheb läbi valguskaabel, kuid õnnetuseks 200 meetri kauguselt majast ning kiire internet on unistus, mille täitumine on küsimärgi all. Kindlasti on sääraseid talusid ja majapidamisi Eestis mitukümmend tuhat. Kindlasti leidub neis ka aasta läbi elajaid. Üks tugev eeldus selleks on aga võimalus töötada ettevõtetele, mis paiknevad teisel poole maakera, Tallinnas või Tartus, interneti vahendusel, mis lubab suuremahulist andmevahetust. Selle puudumisel jääb see aga unistuseks ning ka maksuraha saamata teisel pool maakera töötamisest. Maailmakodanikuks kogu Eestis, mitte ainult suuremates linnades!


Palju räägitakse inimeste võrdsest kohtlemisest. Mind on juba mitu aastat nörritanud riigipoolne suhtumine perekonna liikmetesse. Jah, meil on väga hea vanemapalga süsteem. Kuid… kuidas on pere teine või kolmas laps esimesest parem? Miks esimest last ei kohelda perekonna täisväärtusliku liikmena? Kuidas tema halvem on? Kas ta polegi selle riigi kodanik? Väljendan siinkohal pahameelt tulumaksuvaba osa kohta, mida esimese lapse puhul ei rakendata. Ometi on ka tema perekonna liige, kelle sissetulekuid arvestatakse võrdselt vanemate sissetulekuga (vanemate sissetulekud liidetakse ning jagatakse pereliikmete arvuga).

Kuidas on võimalik, et üks inimene on ühe ja sama riigi erinevate süsteemide tarvis kord olemas ja siis jällegi ei ole? Jah, see võib ju valitsusele tunduda kulukohana, kuid minu ettepanek on rakendada tulumaksuvaba miinimum leibkonna kõigi liikmete peale võrdselt. Ka esmasündinud laps on inimene! Säärane otsus võib aga mõjuda positiivselt Eesti iibele.


Viimase aasta vältel on paljud töötajad olnud kodukontorites ning üllatuseks (?) on selgunud, et tagumikutunnid päris kontoris ei olegi nii efektiivsed, kui ehk arvatud. On selgunud, et motiveeritult töötades on võimalik sama töö ära teha oluliselt lühema ajaga. Siinkohal ei saa siiski võrdluseks tuua töötleva tööstuse töötajaid. Kuid miks mitte teha töötamises kvalitatiivne pööre ning lühendada iganädalast tööaega kolmekümne kahe tunnini? Need, kes väidavad, et see on võimatu, võiksid tutvuda ajalooga.


Kunagi väideti ka, et 16-tunniselt tööpäevalt lühemale minnes ei saa töö tehtud. Või siis möödunud sajandi keskpaigas kuuepäevaselt töönädalalt viiepäevasele. Töö on sai tehtud. Lihtsalt tuleb seda ümber korraldada.


Eestimaa üks väheseid rikkusi on tema inimesed koos oma teadmistega. Nende teadmistega on saavutatud maailmas rohkem, kui julgeme ehk enesele tunnistada. Kõige ilmekamaks näiteks on ehk rahvusvahelistes PISA testides saavutatud kõrged kohad. Aga miks mitte ka nn ükssarvikute hulk elanikkonna kohta. Kuna meil ei ole ei hõbedat ega kulda, siis peame väärindama justnimelt eesti inimest. Alates alusharidusest kuni kvaliteetse kõrghariduseni välja. Kaasa arvatud huvihariduse andmisega.


Just seetõttu tuleb tagada ligipääs haridusele igal tasandil. Just nagu riigikaitsesse on lubanud erinevad valitsused panustada vähemasti kaks protsenti SKTst, nii peab olema ka haridusse panustamine tagatud ning ajakohane. Tuletan siinkohal meelde, et asjaomaste esindusorganisatsioonide soov on sätestatud haridusleppes, mille kohaselt tuleb nii üldhariduse õpetajate palgafondi kui ka kõrghariduse riigipoolset rahastamist suurendada vähemalt 1,5 protsendini SKTst. Ära unustamata üht protsenti teadusele!

Viimased arengud Valgevenes ning reaktsioonid lennuki kaaperdamisele rahvusvahelisel tasandil on näidanud, et kui demokraatlikud riigid soovivad, siis nad ka saavad koos kehtestada sanktsioone riikidele, kes pühivad demokraatial jalgu. Kahjuks jagub aga sellist solidaarsust ainult nende riikide suhtes, kellest suurt miskit ei sõltu ning kes ei kujuta ehk otsest ohtu.


Säärane käitumine on äärmiselt silmakirjalik meie, Eesti riigi poolt. Oleme ju ise omal nahal tunda saanud võõrriikide pealesunnitud omavoli. Miks me siis ei taha tunnistada avalikult, et me ei salli demokraatlike põhimõtetel trampimist? Kas tõesti on ära unustatud Lennart Meri sõnad, et rahvusvaheline õigus on väikeriigi tuumapomm? Olles iseenda vastu aus ning seistes enese määratud põhimõtete eest, seame ennast eeskujuks kogu maailmale.


Eestlane olla pidi olema uhke ja hää. Nii väidab laulusalm. Nii ka peab olema, vähemaga ei saa leppida!


Ilmunud: https://arvamus.postimees.ee/7258563/heiki-lill-koroona-murdis-senised-dogmad