Postimehe Mõttekoda küsis: millised oleksid alternatiivlahendused hooldusteenuse rahastamisel?
Heiki Lill, Eesti Tulevikuerakond
Probleemi tuleb vaadelda pikaajalisemalt ning oluliselt varem, kui inimene vajab hooldust. Olenemata siis, kas perekonna või riigi poolt. Esmalt peab riik seadma eesmärgiks tervena elatud aastate arvu kasvatamise. Seda just eriti vananeva rahvastikuga ja väikese/olematu iibe korral. Olen seda usku, et eestlane ei pea ennast sandiks töötama ning siis ootama riigipoolset almust hooldekodu arve maksmisel, sest maksumaksjaid jääb üha vähemaks ja ka neid, kes hooldekodudes töötaksid. Pigem tuleks takistada eestlasel enda sandiks töötamist. Selleks tuleb langetada iganädalast normtöötundide arvu. Eestis kehtiv iganädalane töötundide arv võib väga vabalt olla 32. Ehk tänapäeva mõistes neljapäevane töönädal. Sel viisil jääb eestlasel aega tegeleda oma perekonnaga, hobidega ja spordiga. Mis kokkuvõttes tagab rohkem täisväärtuslikult elatud aastaid ning ka pikemalt kestva võimekuse tööl käia. Keskendudes aga mingisuguse maksu kogumisele, mis peaks kunagi tagama hooldekodus vegeteerimise kinnimaksmise, näitab lühinägelikkust – kas tõesti on meie järeltuleva põlve unistuste töökoht hooldekodus või koduhooldajana?