• TULE

Heiki Lill. Lootus pole kadunud, kuid saab veel hullemaks minna


Maaülikooli ametiühingu esimees Heiki Lill:


Tasuta lõunaid pole olemas. Keegi lihtsalt peab selle kinni maksma. See vana tõdemus tuleb appi võtta, kui rääkida kõrghariduse rahastamisest.


Aastaid tagasi võeti vastu otsus, et eestikeelse kõrghariduse maksab kinni maksumaksja. Ja eks ta on maksnud ka ning sama soojaga unustanud, et püsimakse puhul jääb summa ju samaks, kulud aga ajas tõusevad.


Seetõttu ongi teenusepakkujad (ülikoolid) hakanud otsima võimalusi, kuidas raha saada ning on leidnud, et tudengitega vigurdades saab neilt ka eestikeelse õppe läbiviimisel raha küsida. Ja mis siin salata – on ka tudengeid, kes on nõus maksma üsnagi krõbedat hinda ainepunkti eest, et aga omale sobiliku eriala selgeks saaks.


Kas aga säärane üliõpilaste hanitamine on tee õnneni? Või näitab see reaalsuses riigipoolset terviknägemuse ja suhtumise puudumist? Kindlasti ei ole säärane lähenemine tee lõpliku õnneni. Pigem on see ülikoolide poolt viimane appikarje kujunenud jaburale situatsioonile. Samuti näitab olukord riigipoolse nägemuse ja suhtumise puudust. Tegelikult siin ma eksin: suhtumine on olemas aga see on mittemidagiütlev. Ka tuima näoga pealt vaatamine on suhtumine.


Siinkohal märgin ära Karistusseadustiku paragrahvi 13. Selle kohaselt on tegevusetus karistatav, kui isik on kohustatud tegutsema. Ja ehk on riigil ka nägemus kõrgharidussüsteemi olevikust ja tulevikust olemas, me lihtsalt ei suuda uskuda, et see saab reaalne olla: igaüks vaatab ise, kuidas ja mida õpib. See aga viib meid selleni, et mingist ajahetkest lõpetab meil igal aastal hordide kaupa ärijuhte (vabandan kõigi ärijuhtide ees siinkohal, see on lihtsalt näide).


Sarnaselt teadmisega tasuta lõunate kohta, tuleb rahvatarkusest otsida tähendust ka lõunalauale pandava toidu headuse osas – mida odavam see on, seda suurem on tõenäosus, et see pole kvaliteetne. Ülekantult tähendab see, et mida vähem on kõrgharidussüsteemi pandavat raha, seda kehvema kvaliteediga produkti ehk lõpetajaid ka kõrgkoolid välja lasevad.


Mingi aja võib ju hea õppejõud paigal püsiva palgaga tööd teha, kuid alati saabub moment, mil õppejõud tõstab pilgu auditooriumilt ning vaatab maailmas ringi, mis tasemel palgad on selles valdkonnas, mida ta õpetab. Ning kui palkade vahe on ülikooliväliste tegevuste kasuks, siis on ainult mugavustsooni muutmise kulu see, mis takistab ülikooli ukse seljataga kinni panemist. Kuid kui see barjäär on ületatud, siis tähendab see seda, et asemele tuleb kogemuseta õppejõud, nii teadmiste kui ka õpetamise poolest. Kvaliteedi langus teiste sõnadega. Jah, töö saab lõppkokkuvõttes tehtud aga see võib olla allpool igasugust normaalsuse piiri.


Tihtilugu kuuleb inimesi ütlemas: Ma pole nii rikkas, et odavat asja osta. Täpselt sama kehtib ka kõrghariduse kohta – tegemata täna investeeringuid kõrgharidusse, pidurdame homset riigi arengut tervikuna. Loogiline on, et arve saaja (maksumaksja) saab kõrghariduse kinni maksmisest võimalikult suure kasu. See aga tähendab seda, et ka maksumaksja ei tohi leppida odava kõrgharidusega, vaid peab nõudma kvaliteeti!


Avaldatud: Postimees 8.12.2021

https://arvamus.postimees.ee/7403806/heiki-lill-lootus-pole-kadunud-kuid-saab-veel-hullemaks-minna?