• TULE

Jüri Lember. Ametnike ebapädevus muutub kulukaks


Kuidas valitakse Eestis tööle ametnikke, tekitab riigile koorma.


Nii riigi halduskorraldus kui valitsemine ootab juba ammu tõsiseid korrektiive. See, et koroona kogu hapuks läinud süsteemi esile tõi, on kingitus Eesti rahvale.


Meil on terve armee riigiametnikke, kes suure tõenäosusega ei ole oma ametikohale vastavate pädevuste ega ka mitte isikuomadustega.


Miks? Sest süsteem, mis peaks tagama vastutavate ametnike määramise parimate kandidaatide hulgast, on mäda. Riigi tippametnike määramise otsustab poliitiliste jõududega otse seotud avaliku teenistuse tippjuhtide valiku komisjon ehk sisuliselt kantslerite kamp, kes teeb omi valikuid sageli hoopis muu kui kandidaatide professionaalsuse ja senise töökogemuse või selgete reeglite alusel. Ja kui juba vildakalt valitud tippjuhid ei tea, mida ja kuidas nad peavad juhtima, siis ei saa olla pädev ka alluvate valimine või ei lasta neil õigeid asju teha õigel viisil.


Võtame kasvõi terviseameti näite. Merike Jürilo, kes nimetati Tiiu Aro asemele 2017. aastal, ei olnud tervishoiu valdkonnaga mitte mingil moel eelnevalt kokku puutunud. Tema töövaldkonnaks oli olnud kodakondsuse ja migratsiooni temaatika siseministeeriumis. Ilmselgelt ei olnud ta võimeline üleriigilises tervisekriisis hakkama saama. 2020 asendati Jürilo Üllar Lannoga avaliku teenistuse tippjuhtide komisjoni ettepanekul, ja jälle jamad. Terviseametis tundub puuduvat elementaarne arusaamine, kuidas peab olema riigiametis töö korraldatud, sealhulgas sellest, et igapäevast tegevust reguleerivad must valgel kirjas olevad korralduslikud dokumendid, nagu minister Marko Pomerantsi aegne käskkiri kallihinnaliste ravimite hoiukohana kasutatavate külmkambrite eest hoolitsemise kohta.


Või näide teiste ministeeriumite haldusalast. Kõige laiem tippametnikkonna ebakompetentsuse näide, mille puhul nii siseministeeriumis PPA, tööinspektsioon kui ka veeteede amet rikkusid kõik mitme aasta vältel välismaalaste seadust. Teema puudutas Eesti lipu all seilavate laevade töökohtadele võõramaalase tööle asumist. Ametite juhtide hinnangul ei olevat vaja täita mitte mingeid migratsiooninõudeid ja sedasama kuulutati mitme aasta vältel ka PPA ja VTA koduleheküljel, kuni meremehi ühendav ametiühing tellis õigusliku hinnangu ja vaidlustas sellise lähenemise õiguskantsleri juures. Kõigi nende ametite juhtfiguurid lihtsalt ei olnud võimelised või ei suvatsenud endale selgeks teha, mis seaduses kirjas, ja uskusid tõenäoliselt pimesi ühe keskastme ametniku väidet, et Eestile tulevat selline kohustus ühest rahvusvahelisest konventsioonist. Sekkus õiguskantsleri institutsioon ja tegi ministeeriumitele puust ning punaseks ette, mismoodi on Eestis reguleeritud töökohtade kaitse.


Hea värske näide on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi läbikukkumine ja terve lennundus- ning merendusosakonna ligi aasta kestnud ja tühja jooksnud töö riikliku merenduse arengukavaga aastateks 2022–2035. Viimase eelnõu sai pärast kooskõlastusringile saatmist 2020. aasta sügisel nii era- kui avalikust sektorist hävitava hinnangu. Riigisekretär Taimar Peterkop kasutab ametlikus kirjas majandusminister Taavi Aasale 2020. aasta oktoobris väljendit «tuleb märkimisväärselt täiendada», mis ajanappuse tõttu riigieelarve strateegia koostamise kontekstis tähendab kogu dokumendi prügikasti lendamist.


Riigis puudub asjakohane, konkreetse ametikoha vajadusi arvestav ning edutamise juures ametnike reaalset pädevust ja senist töökogemust arvestav määrustik. Üsna vastutavatele ametikohtadele pääsevad tööle ebapiisava pädevusega isikud, sageli noored peaaegu otse kõrgkoolist. Kõigile kodanikele on see juba läinud kalliks maksma ning kriiside kontekstis järjest kallimaks läheb.


Eeltoodu koos riigi äriühingute juhtide valimisega, milles samuti on mänginud pikka aega suurt rolli just rahandus- ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kantslerid (sest see protsess toimus pikka aega just samas kvoorumis), oleks uuriva ajakirjanduse jaoks väga tänuväärne väljakutse. Võiks kätte võtta ja püüda kokku arvutada, mis on läinud riigile maksma mitmete riigiametite ja ministeeriumite, Eesti Energia, ASi Tallinna Sadam jt riigi omanduses/halduses olevate või olnud institutsioonide ebapädevate otsustajate tegevus.


Ametnikud peaksid riigis edasi kandma oma valdkonna parimat kogemust ja pädevust ning suutma väärata poliitikute valdkondlikku ebaküpsust ja ebapädevust, kuid kahjuks pole see meie riigis juba ammu nii.


Avaldatud: Postimees 12.08.2021

https://arvamus.postimees.ee/7313559/juri-lember-ametnike-ebapadevus-muutub-kulukaks?