top of page
  • TULE

Jüri Lember. Meremees sõidab laevaga, automaksu maksab ikka


Enamik ühiskonnast automaksu ei soovi, aga kui ta siiski peaks tulema, siis kavandatud kujul on ta toores, kirjutab meremees, talupidaja ja Eesti väikesaarte esindaja Jüri Lember.


Veel kord automaksust, meremeeste, väikesaarte elanike, pensionäride ja kollektsionääride huvidest lähtuvalt. Jälgides teravalt kõike kavandatava automaksuga seonduvat, tuleb nentida, et üks asjaolu, mis peaks kindlasti automaksu teemal olema arvesse võetud, on konkreetse auto läbisõit aastas. Kaine mõistus ei lepi sellega, et automaks ei arvesta konkreetse sõiduki läbisõitu mingi perioodi jooksul. Auto läbisõit on ju peamine indikaator nii õhukeskkonna saaste, fossiilkütuste kasutamise, teedele langeva koormuse kui ka kõige muu autole kuluva ressursi suhtes.

Läbisõidu arvessevõtmine lahendaks mitu probleemi ühekorraga. Esmalt selle, et kui inimesel on garaažis hobiauto, millega ta vähe või peaaegu üldse ei sõida, siis see olematu läbisõit muudaks olematuks ka automaksu suuruse, mis võiks olla siis seesama 50-eurone miinimum aastas. Väikene aastane läbisõit, näiteks kuni 3000 kilomeetrit aastas, võiks jällegi olla põhiline tegur tänaseks välja pakutud teiste maksukriteeriumite, nii registrimassi kui CO2-saaste põhjal arvutatud maksu vähendamiseks.

Läbisõidu arvestamine auto vanuse asemel oleks igati asjakohasem, kuna tõesti vanad autod saastavad suure tõenäosusega rohkem, kuid kui see vana auto ei sõida, siis ta üldjuhul keskkonda ka ei saasta. Näiteks kui seesama auto seisab omaniku enda maa peal hajaasustuspiirkonnas pukkide otsas, registrikanne on peatatud ja ta on varuosade doonoriks teisele sõitvale autole. Ei saa aru, miks autoomanikku sunnitakse varuosade doonorautot võõrandama võileiva hinnaga romude kokkuostjale?


Või näiteks hobiauto, mida tuuakse garaažist välja heal juhul kord kuu või kahe jooksul, mille kallal nädalalõppudel ja vabal ajal automehaanikuna nokitsetakse ja tehakse vahel vaid pühapäeva ehk vana aja kontekstis «kirikusse» sõitu. Jällegi, miks peaks keegi sellise sõiduki eest maksma pelgalt tema massi ja CO2-saaste baasil, kui ma temaga teid ei koorma ja fossiilkütust ei kuluta?

Kasutan igapäevasõitudeks ise 2007. aasta autot SAAB 9-5, mis oli juba toona toodetud kasutama ka biokütust ja mille olulisemaid varuosi saangi pukkide otsas olevalt doonorilt. Auto on sõitnud 255 000 kilomeetrit ja sõidab suure tõenäosusega veel sama palju.

Sõidan LPGga ja see on üsna mõistlik kulu rahakotile, sest amortisatsioonikulu on sisuliselt nullilähedane. Looduslik gaas on teatavasti ka looduskeskkonnale säästvam kui muu fossiilkütus. Iga lisakilomeetriga, mida seda autot kasutan, väheneb selle auto tootmiseks kulunud looduslik jalajälg, sest sama loodusressursi kulu per kilomeeter läbisõitu üha kahaneb.


Tavainimene vist sageli ei arvutagi, kui palju lisaks hoolduse ja remondi ning kütuse hinnale moodustab tema kuludest autole amortisatsioon, ega mõtle ka sellele, kui loodusäästlik on hea vana asja pikem kasutusiga. Aga see võib olla märkimisväärne.

Nagu igal maaelanikul, kelle mitmekilomeetrist külavaheteed lükatakse talvel lahti heal juhul päev-poolteist peale tuisku või siis kord paari nädala jooksul, on ka minul veel varuks 11-aastane maastikuauto, mida kasutan peamiselt väga halva ilmaga või suurema arvu pereliikmete ning asjade veoks. Tavalise sõiduautoga kujuneks talveperiood vastasel korral tööle ja kooli hilinemise või üldse mitte jõudmise ajaks.

Peres sõidan autoga ainult mina. Seega korraga mitut autot keegi ei kasuta.

Tänaseni pole keegi hea põhjendusega selgitanud, miks peab maksma seisva auto eest keskkonnamaksu. Kaine mõistus ütleb, et mida kauem juba toodetud kasutuskõlblikku asja tarbid, seda väiksem on ju üldjuhul keskkonna jalajälg.


Eelnevat arvesse võttes peaksid ja võiksid nii vanus kui läbisõit automaksus olla võrdväärsed komponendid või siis valikualternatiivid. Lihtsaim variant oleks, et kuni teatud läbisõiduni aastas, näiteks 12 000 kilomeetrini, saab autoomanik ise otsustada, kumba ta kasutab, kas vanuse komponenti või läbisõidu oma.

Läbisõidu arvessevõtmine pole administratiivselt kuigi keeruline. Kõik autod peavad läbima ülevaatuse (sealjuures vanemad autod sagedamini ehk kord aastas) ning seal fikseeritakse spidomeetri näit, mis on lõplikuks aluseks automaksu arvestamisel.

Autojuhi deklareeritav aastase läbisõidu määr oleks automaksu aluseks, mida siis juhul, kui läbisõit oli maksumäärast suurem, korrigeeritakse hiljem tehnilise ülevaatuse andmete põhjal ehk ülevaatuse läbimiseks tuleb sellisel juhul juurde maksta. Petuskeemide võimalus tundub olevat minimaalne ja pelgalt spidomeetri vahetamise või mahakerimise kaudu. Jälge jätmata on see võimalik vist ainult väga vanade autode puhul, mille maks on niigi kavandatud minimaalne ja teiseks tuleks selline tegevus üldse kriminaliseerida.

Esimese automaksu kehtestamisel võiks ehk võtta aluseks ka sõiduki viimase kolme või viie aasta keskmise aastase läbisõidu. Uue sõiduki puhul ei mängiks läbisõit auto vanuse arvestamise koefitsiendi asendajana erilist rolli ja seetõttu võiks läbisõidu arvestamine alatagi auto tarbimise neljandast kalendriaastast, võttes arvesse eelneva kolme aasta keskmist läbisõitu.

Läbisõidu abil automaksule lähenemine peaks olema üsna atraktiivne vanematele inimestele, kes käivad ehk korra nädalas autoga kaugemal poes, mõnel üritusel või linnas tohtri juures. See oleks otseses korrelatsioonis ka keskkonna saastamisega.


Ennekõike aga aitab see meede vähendada automaksust tekkivat ebaõiglust merel tööd tegevate inimeste või väikesaartel elavate inimeste puhul. Meremees on kuskil 2/3 oma töömeheeast merel ja ei pruugi oma autot sellel ajal sõidukina kasutada. Väikesaarte elanikel, kellele pole püsiühendust avaliku teenusena tagatud, on tavaliselt kaks autot – üks mandril või suursaarel ja teine väikesaarel. Kordamööda ühes või teises sadamas.

Miks peaksid kas meremehed või väikesaarte elanikud, tulenevalt kavandatud kujul automaksust, maksma suurema osa aastast nii-öelda surnud hobuse eest? Kui auto läbisõitu maksumäära kehtestamisel üldse ei arvestata, siis oleks see maks neile igal juhul ebaõiglane. Nii nagu ka eelnevalt mainitud pensionäride puhul, kes vaid mõned korrad kuus autoga veidi kaugemal omi asju ajamas käivad.

Ja lõpetuseks veel viimased olulised argumendid. Läbisõidu arvestamine võimaldaks ehk mitmetel elanikkonna gruppidel kasutada üle 10- ja 15-aasta vanuste autode asemel, mille maksumäär väike, ka uuemaid autosid ja seeläbi väheneks ehk taas CO2 õhku paiskamine. Samuti paneks pilgu spidomeetrile heitmine mõtlema, kas seekord oleks võimalik ja mõistlik ehk kasutada mõnda muud liikumisviisi ühistranspordist kuni väikese jalutuskäiguni välja.

Seega peaks keskkonna säästmise ja maksumäärade ühiskondliku õigluse kontekstis läbisõidu arvessevõtmine olema igati positiivne tegur.


Täistekst avaldatud 19.10.2023 Postimehes


Comments


bottom of page