Jüri Lember. Tuletõrjega leiba vedama?

• Meie merepäästevõimekus ja reostustõrjevõimekus on napid

• Nii PPA kui ka päästeameti paadid-kaatrid tegelikult jõude ei seisa

• Laevastiku koondamine ühte äriühingusse kordaks juba tehtud vigu

• Mõistlik on riigile kuuluvate aluste puhul ühtsete hangete korraldamine

Piltlikult väljendudes on riigil kavas tema kasutuses olevate ujuvvahendite näitel analüüsida, kas tuletõrjeautot sobiks kasutada leivaveoks või hakkab see tulekustutusvõimekust ohustama. Sellega tuli majandus- ja kommunikatsiooniministeerium kõigi avalike kanalite kaudu lagedale 17. detsembril, rääkides laevastike ühendamisest, kirjutab merendusnõukoja liige, Eesti Mereakadeemia rektor 2000-2006 Jüri Lember.

Kogu taasiseseisvumise ajal on meil nappinud riiklikku merepäästevõimekust ja see vajakajäämine on suuresti vabatahtlike õlul. Ükskord keegi küsis, et kas meie merepääste võimekus on võrreldes 28. septembriga 1994 kasvanud. Olin sunnitud pead vangutama ja lisama, et loota saame jätkuvalt vaid oma naabrite soomlaste ja rootslaste alustele ning helikopteritele.

Kas merereostuse tõrje võimekus on 30 aastaga paranenud ja piisav? Kümmekond aastat tagasi kavandati piirivalvele kahte uut reostustõrjevõimekusega laeva. See pidi olema miinimumide miinimum, et meie rahvusvahelisi kohustusi täita. Ehitati ainult üks.

Olles Eesti Saarte Kogu liige, pean tunnistama, et siiani pole laevu, olgu nad väikesed või suuremad kui 24 meetrit, mis suudaksid peale suursaarte, Kihnu, Ruhnu ja Vormsi, teenindada mingilgi määral ülejäänud väikesaari. Kui häda käes, siis riigil neid pole.

Meil on ligi paar tuhat kilomeetrit rannajoont ja koos saartega üle 3500 kilomeetri. Merepiiri on umbes 800 kilomeetrit, mille valvamiseks, merepääste ja reostustõrje korraldamiseks napib olulisel määral ujuvvahendeid.

Ja nüüd korraga on riigil üle umbes 50 alust, mis võiks ära müüa, nagu ministeeriumi noor asekantsler väidab. Minister Taavi Aas tundub olevat meeltesegaduses, kui väidab, et sellise suure laevade armaada ülalpidamine ei ole jätkusuutlik. Kas minister tahtis öelda, et Eesti pole jätkusuutlik mereriigina? Sest kogu raha tuleb panna ülikallisse Rail Balticu projekti. Mujal võib justkui elu välja suretada.

250 alusest on ligi pooled päris väikesed paadid. Suurel osal ülejäänutest on spetsiifiline kasutusotstarve, nagu näiteks lootsikaatrid. Nende kasutuselevõtt päästelaevadena pole võimalik. Selliste lootsikaatrite ehitamine olemasolevate asemele, mis tagaks nii päästevõimekuse kui ka sobiks lootside transpordiks, pole otstarbekas. Keegi maailmas pole seda veel teinud.

Politsei- ja piirivalveamet (PPA) on juba väitnud, et neil laevad jõude ei seisa. Sama saab öelda päästeameti paatide-kaatrite kohta, mis on koos päästeautodega kogu aeg üle riigi laiali ning ohuolukorral valvel. Kui on vaja, võetakse treileril sappa ja sõidetakse randa.

Jah, mõne suurema PPA aluse üleviimine mereväe alluvusse, mida on otsustatud teha, on asjakohane. Aga ülejäänud kava viia kõik kokku ühte suurde kolhoosi riigi äriühingu vormis on selgelt arusaamatu ja ebamõistlik.

Lisaks mainiti, et võõrandame riigile ka avalik-õiguslike ülikoolide teaduslaevad. Siinkohal tuleb meelde, et kui 2005. aastal püüdsin kavandada koostööd TTÜ meresüsteemide instituudiga, siis isegi mereakadeemia kui riigiasutuse kadettidele ei leitud võimalust praktikaks koos teadlastega. Ja nüüd äkki kavandab riik need laevad võtta ja anda riigi äriühingu hallata. Müstika.

Kust võtab asekantsler Kaupo Läänerand, et ujuvvahendid on töös vaid kolme protsendi ulatuses võimalikust kasutusajast? Midagi on väga sassi läinud, sest töö ei tähenda üksnes merel sõitmist, vaid sinna hulka tuleb lugeda ka valveaeg, aeg hoolduseks ja remondiks, aeg laevapere puhkuseks. Lootsikaatrid sebivad kogu aeg või on valves, PPA laevastik on kas merel töös või valves, nii ka päästeameti ja keskkonnaameti oma. Üle 100 ujuvvahendi ongi väiksed paadi-kaatrid, mis seisavadki ja peavadki seisma jõude, kuniks neid ühel hetkel vaja on.

Mõnel Eesti riigiametil seisavad need aga seetõttu, et riigieelarvest pole jagunud piisavalt raha, et merel käia ja tööd teha. Uues ühtse riigilaevastiku kontseptsioonis aga raha juurde ei pakuta, pigem hakkab äriühing müüma laeva või väikelaeva tundi praegusest kõrgema hinnaga.

Kui me juba vaestemajas elame, tuleks riigil üle vaadata hoopiski aluste amortiseerumise protsent aastas ja mõistlik kasutusperiood tervikuna. Siin oleks riigikontrollil sõna sekka öelda, kas kõik sajaprotsendiliselt amortiseerunud alused on seda olnud faktiliselt või ainult raamatupidamislikult.

Pole reaalne, et laevad oleksid kasutuses ööpäev ringi. Erinevate asutuste ja ametite vajadused ja logistika erinevad sel määral, et laevade ristkasutus jääb minimaalseks. Isegi erinevaid väikesaari ei saa teenindada sama alusega, sest ühel on sadam ja jagub vett, teisel on võimalik sõita vaid madalasse ja heal juhul sirutada välja ramp kaldaliivale. Laevade sõidutamine erinevate sadamate vahel, võttes arvesse meie rannajoone pikkust, pole samuti kuigi mõistlik. Ka laevapere tööjõukulud hüppaksid siis lakke, sest ühe meeskonna asemel on vaja vähemalt kolme, et tagada ööpäevaringne töökorraldus.

Laevastik on kavas koondada äriühingusse AS Eesti Loots. Mis efekti peaks selline tegevus andma, kui nappi raha hakatakse tõstma taskust taskusse? Riigi äriühing peab teatavasti teenima kasumit, millest riik peab saama dividende. See kasum ja ka dividendid peavad siis hakkama tulema kõigi nende riigiasutuste ja -ametite eelarveraha kaudu, mida neile eraldatakse riigieelarvest. Kas selline skeem tuleb riigile ja selle allasutustele odavam? Näiteks Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi kaasus seda kindlasti ei kinnita.

Ainus mõistlik lähenemine on riigile kuuluvate aluste puhul ühtsete hangete korraldamine ja võib-olla teatud suurusest alates ühtse tehnohooldusbaasi ja üldse laevandust toetavate tugiteenuste tsentraliseerimine. Selleks pole vaja laevu oma igapäevast tööd tegevatelt riigiasutustelt võõranda.

Suuremat pilti vaadates võiks võib-olla siis alustada riigiasutustele kuuluvast autobaasist. Selles tundub olevat reserve. Neid ratassõidukeid, mis paljuski kuuluvad ametnike koorekihile, on palju rohkem ning nende ristkasutuse korraldamine oleks palju hõlpsam ning kokkuhoid kindlasti kopsakam. Teen ettepaneku, et mitme ministri peale võiks olla üks ametiauto ja sellel ajal, kui ministritel tööd pole, võiks see teenindada sotsiaalvaldkonnas hooldusõdesid, kes koduvisiite teevad.