• TULE

Kas ühistarkusega otsustamine on poliitikas üldse võimalik?

Toomas Trapido


Aastal 2014 ilmus Frederic Laloux raamat „Reinventing Organizations” („Organisatsioonide taasleiutamine”), mis on kujunenud juhtimisvaldkonnas silmiavavaks ja inspireerivaks uue paradigma teejuhiks. Laloux avastas, et terve hulk väga erinevaid organisatsioone üle maailma, alates käigukastidetailide tehasest Prantsusmaal kuni vaimse kirjanduse väljaandjani USAs, kasutab oma töökorralduses esmapilgul veidraid praktikaid ning lähtub kuidagi teistsugustest põhimõtetest.

Laloux sõnastas kolm „läbimurret”, mis eristavad sedalaadi organisatsioone tavalistest:


  1. Organisatsioonil on suurem evolutsiooniline eesmärk, mida töötajad ka tegelikult jagavad

  2. Töö on korraldatud maksimaalselt iseorganiseerumist kasutades, mis tähendab töötajate ja töörühmade väga suurt iseseisvust, läbipaistvust, keskastme juhtimise olulist vähenemist või kadu, kõrget usalduse taset, organiseerumist töörühmadesse ja palju muud

  3. Inimene saab olla võimalikult terviklik ka töökeskkonnas, st ei pea kandma nö töömaski, vaid saab rääkida oma muredest ja rõõmudest ja probleemide korral leida ka paindlikke lahendusi.


Sedalaadi põhimõtteid on rohkem või vähem sisse viidud juba tuhandetesse organisatsioonidesse. Tekib küsimus, kas ja kuidas on sellist juhtimiskultuuri võimalik rakendada poliitilises organisatsioonis ehk erakonnas ning laiemalt riigiasutustes kui valitsuse ja riigikoguni välja.

Erakonna suurem eesmärk peaks olema igal tõsiseltvõetaval erakonnal nö rakutasemel olemas, vastasel korral on erakond eelkõige isikliku kasu ja võimuiha teenimise tööriist, mislaadi erakondi on muidugi omajagu. Aga jääme praegu idealistliku maailmavaate juurde ning oletame, et erakonna liikmed jagavad südames erakonna sõnastatud eesmärke.

Kõige keerulisem ja huvitavam on iseorganiseerumise ja ühistarkusega otsustamise rakendamine erakonnas. Osaliselt see ju nii ongi – tavaliselt on võimalus teha sisurühmi ja osaleda piirkondade töös. Samas kipuvad poliitilised otsused sündima väikeses aktiivses grupis. Tihti ei ole inimesed ka valmis oma aega ja energiat poliitilisele tegevusele kulutama, sest see on segane, pigem negatiivseid emotsioone pakkuv ja üldjuhul erilise tulemuseta. Kuidas seda siis muuta? Üheks võimaluseks on oluliste poliitiliste otsuste läbihääletamine kombineerides füüsilist kokkusaamist (mis on alati eelistatud) ja inimsõbralikku (kasutajale tehniliselt lihtsat) virtuaalset hääletamist. Kui erakonna sisuliste otsuste taga on isikliku häälega 20-30% või rohkemgi liikmetest, siis on esindusisikutel tõeliselt tugev mandaat, aga ka piirid poliitilisel maastikul tegutsemiseks.

Samas on sellistes organisatsioonides ülioluliseks märksõnaks usaldus. Erakonnas tekibki küsimus, kuidas tasakaalustada erakonna kui terviku üldisi eesmärke (nt metsaraie viimine jätkusuutlikuel tasemele) ja esindusisikute konkreetseid tegevusi poliitilisel areenil. Kui esindusisikutel ei ole usaldust ega vabadust, siis on nad pisut nagu robotid ja tänases poliitikas on see kahjuks selge eelis nö vastasmängijatele. Ega minulgi ei ole väga selgeid vastuseid, küll aga pean ainuvõimalikuks ülalkirjeldatud suundades liikumist ka erakonna kui organisatsiooni arendamisel.

Liitu meie uudiskirjaga!

  • White Facebook Icon

© 2020 Tulevikuerakond