Lauri Tõnspoeg
Kuulates hariduse eestvedajate ning arvamusliidrite nuttu ja hala distantsõppe ümber, tekib mul paratamatult küsimus, miks räägitakse vaid selle ohtudest, aga mitte võimalustest, kirjutab Lauri Tõnspoeg.
Ma tean mitut inimest, kes keelduvad nutitelefone ostmast ning klõbistavad mõnuga klahvidel ja eks põhjuseid leiab selleks ju alati, aga nutiaparaadid võimaldavad teha nii palju asju, mida ketta või nuppudega telefonid ei suutnud.
Sestap oleks ainult mõistlik vaadata ka meile pealesurutud kaugõpet natuke laiemalt, kui ainult sellest vaatevinklist, et kõik lapsed peavad käima iga päev koolis ja sealjuures veel koolivormis. Hea seegi, et keegi veel punast kaelarätti meelde pole tuletanud, nii palju oleme ikkagi edasi arenenud.
Vastandlikud näited
Katsetasin kaugõpet juba mitmeid aastaid tagasi EdX (edx.org) platvormil, kuhu erinevad ülikoolid olid teatavaid tasuta kursuseid üles pannud ning valisin enda jaoks huvitava vokaali salvestamise õppe.
See nägi välja nii, et vaatad ära õpetaja poolt tehtud video ja peale seda tuleb sulle nii-öelda tunnikontroll küsimustega ning seejärel vaatad ära järgmise videoõppetunni ja jälle tunnikontroll selle kohta, millest videos räägiti.
Lihtsalt, et veenduda, et said asjast aru, jätsid terminid meelde ning kohe saad ka samas teada, kas vastasid õigesti või valesti. Kursust saad läbida omas tempos ja mina tegin muidu kahenädalase õppe läbi kahe päevaga.
Selle kursuse oli valmistanud Berklee kolledž Ameerikas ning õpetajaks oli Prince Charles Alexander, kes on selles koolis professoriks, aga kelle jaoks muusika tegemine ei ole kaugeltki võõras. 1980. aastatel tegi ta oma punk-funk bändi ning stuudios on ta töötanud suurte staaridega nagu Sting, Babyface, Boyz II Men jpt. Kokku on tema tööd toonud talle üle 40 plaatina- ja kuldplaadi, kolm Grammyt ning seitse nominatsiooni sellele auhinnale.
Ühesõnaga, ta on oma ala üks parimaid tegijaid, kelle sõnas pole mõtet kordagi kahelda, kelle ütlused on kaetud puhta kulla ja plaatinaga. Lisaks on ta ka väga muhe tegelane ja ma nautisin seda kursust, sest kuigi mul olid ju endal aastate jooksul vokaali salvestamisega omad kogemused tekkinud, siis see aitas mul oma teadmised süsteemi panna nagu raamatud riiulil ning tuli ka väga palju lisateadmisi, mistõttu kõhklusi ja kahtlusi on oluliselt vähem. Tead, miks ja kuidas midagi teed.
Hiljem olen proovinud ka teisi kursuseid seal EdX platvormil alustada, aga näiteks programmeerimise kursusega läks nii, et MIT mehed alustasid nii-öelda tunnikontrolliga, kus paluti väike programm teha ja kui ma peale kahepäevast pusimist sellest jagu sain, siis tuli video, milles õpetati, kuidas seda oleks pidanud tegema. Kõik, aitab! Kui juba nii lihtsa asjaga valesti alustatakse, siis ei viitsi enam edasi teha.
Need on kaks vastandlikku näidet minu kaugõppest ja me ei saa kaugõppest rääkida kui isikust, kes on mingit kindlat nägu ja teatavate isikuomadustega, mis ajas ei muutu. Me saame rääkida, et üks kursus oli väga hea ja teine oli väga halvasti tehtud ning üks õppejõud oli šarmikalt paeluv ja teised patsiga nohikud.
Kui kaugõpe on halvasti tehtud, ei saa seda fakti ajada ei laste, vanemate ega mingi üldistatud kaugõppe sõna kaela. See on tegijate viga. Kui film on kehv, siis pole süüdi ei telejaam, kes seda edastas, ega kino, ammugi mitte vaatajad. Süüdi on filmi tegijad. On filme, mis paeluvad nii, et ei saa isegi külmutuskapi kallale minna ja on filme, mis sobivad alati unele suigutamiseks või muu tegevuse kiireks otsimiseks.
Minu kogemused lapsevanemana kevadise pealesunnitud kaugõppega olid täpselt samamoodi kahetised. Oli häid külgi ja oli halbu. Vanem laps (9. klass) sai iseseisvalt hakkama ja oli üldjoontes rahul, sest tema koolipäev oli seetõttu palju lühem, ta sai oma asjad mõne tunniga tehtud.
Väiksemal lapsel (3 klass) oli probleeme nii enda tööle sundimise kui ka asjadest arusaamisega, et mida ja millal tuleb täpselt teha. See on normaalne, et kui nii kiiresti pidi kogu õpetamise ümber ehitama, siis teadmatust ja segadust oli palju ning seda ei saa õpetajate kraesse ajada, kui kohe kõik paugust kõige paremini ei õnnestunud.
Ma arvan, et õpetajad olid isegi väga tublid nii raskes olukorras, aga mulle tundub, et organisatsioon nimega haridusministeerium ei olnud oma ülesannete kõrgusel. Veelkord rõhutan igaks juhuks, et ühe nimetaja alla ei saa kaugõpet panna, sest siis me ei tegele mitte probleemi lahti harutamisega, et seda lahendada ning olukorda paremaks muuta, vaid üldistame. Umbes nii, et kõik mehed on sead. Ei ole.
Ilmselt pole kellegi jaoks uudis, et meie koolid on väga erineva tasemega. Selle kinnitamiseks teeb haridusministeerium meile iga aasta isegi tabeli, kust me saame siis vaadata, kuhu tasub oma lapsukesi viia ja kuhu mitte.
Edetabeli eesotsas asuvad koolid saavad valida omale õpilasi, sest sinna on sisseastumiskatsed ja tagaotsas asuvad peavad vastu võtma kõik ülejäänud õpilased, keda sellisteks katseteks ei olnud piisavalt dresseeritud, õpetatud või kes lugupeetud komisjonile ei meeldinud.
See on nagu teeks kaks teatejooksu meeskonda, et algul laseks kõik lapsed sadat meetrit jooksma ja esimesed neli saavad ühte meeskonda ja kõige viimased neli teise. Mis lootus on teisel meeskonnal edule?
Kui kooli tulemused on halvad, ei tule sinna piisavalt häid õpilasi ja ega ilmselt häid õpetajaidki, sest kes tahaks olla selle teise meeskonna treener, millega pole lootustki kunagi võita? Treenereid ju hinnatakse samuti tulemuste järgi. Täpselt sama süsteemi järgi toimus kõik ka Nõukogude ajal. Meid õpetati nii, järelikult nii on õige. See on haridussüsteemi kõige hullem osa, et see ise ennast kogu aeg taastoodab, mitte ei muutu koos ajaga.
Mida me saame paremini teha?
Nüüd, mil koroona teine laine on sundimas taas lapsi koduõppele, tasuks siiski lahtiste silmadega sellele probleemile otsa vaadata. Mida me saame paremini teha, et õpe mitte ei kannataks vaid hoopis paremaks läheks?
Esiteks tuleb muidugi suunata erakorraliselt raha veebipõhiste õppematerjalide tootmiseks ja siin on tohutult võimalusi, kuidas seda teha. Eraettevõtted saavad aidata, töötud näitlejad saavad teksti peale lugeda, õpilased saavad ise nooremaid abistada, IT-õpilased saaksid kodeerida ja lahendusi luua. Siin on lõpmata arv lahendusi sellele, kes vaid tahab neid näha ja kelle eesmärk oleks haridussüsteemi kaasajastada.
Alati leidub mõni kaelaräti järgi õhkaja, aga tegemist on kriisiolukorraga, mille lõpptähtaega me ei tea ning antud kriisi ei tohi raisku lasta, et tuua meie haridus sellesse aastatuhandesse.
Teiseks annab kaugõppematerjalide tootmine võimaluse ühtlustada koolide taset. Me saame leida parimad viisid, kuidas parim kursus luua ning parimad õpetajad kaasata. Tegime midagi valmis ja see ei töötanud? Pole viga, teeme uue ja parema.
See on pidev areng, mille efektiivsust on võimalik reaalajas mõõta. Kui ühele küsimusele vastab peale videot suurem osa valesti, siis tuleb vaadata, kas küsimus oli õigesti vormistatud või kas see asi ikka arusaadavalt lahti räägiti. See annab võimaluse igas Eestimaa nurgas asuvatele õpilastele saad parimat õpet. Interneti ja arvuti kättesaadavus on eraldi teema, aga see on lihtsalt rahaga lahendatav, mida meie valitsusel jagub piisavalt ka kinnisvaraprojektide toetamiseks.
Kui meie parimad õpetajad, filmitegijad, mängutootjad saaksid kokku ja hakkaksid otsast minema ning saaksid ka selle eest normaalselt tasustatud, siis me võiksime maailma mõistes täiesti uuele tasemele astuda, teha midagi erakordset, kaasaegset ja sealjuures eesti keeles.
Kõik saaksid õppida seda, mida peavad, mida tahavad, millal tahavad ja omas tempos samuti. Kõik, täiskasvanud kaasa arvatud. Tahad keskkooli ühe aastaga lõpetada? Aga palun, siin on ained mille pead läbima ja siin on valikained sinu maitsele ning kokku pead saama nii palju punkte.
Mul oli koolis tihti igav, alatasa pidin teiste järgi ootama. Pool tundi ühes tunnis, veerand teises ja nii võis suur osa minu koolipäevast olla lihtsalt molutamine, aja raiskamine. Ega praegu ju ses osas midagi muutunud ei ole, ühed ei saa aru ja õpetaja peab neid aitama, teised vahivad lakke ja mõtlevad, et saaks vaid minema.
Praegu on meil võimalus ka selles osas midagi muuta, andkem õpetajatele õigus taibukamad lapsed kodutööle saata, kasvõi mõned päevad nädalas või kuidas iganes nad ise vajalikuks peavad ning tegeleda just nende aitamisega, kes kodus ise hakkama ei saa.
Hakkas järg käest libisema? Tule homme kooli, ma aitan su ree peale tagasi. Klassid jääksid tühjemaks, nakkuseoht väheneks ning õpetajatel oleks rohkem aega tegeleda nendega, kes tõesti abikätt vajavad. Õpetajate puudus on juba pikka aega meid kummitanud, neid on vaja teatud ainetes tikutulega taga otsida.
Kui õpe kasvõi osaliselt internetipõhiseks viia, saaksime oluliselt vähendada õpetajate koormust ning paremal juhul jõuaksid mõned neist ka mitmes koolis ainet anda.
Kaugõppe pilti võiks näha veidi suuremalt, kui punase loosungina kusagil kooli seinal: "Kaugõpe on saatanast!" Ärge kartke tulevikku, sest see tuleb niisama paratamatult nagu päev pärast ööd ja vastupidi, meie hirmudest ta ei hooli.
Palju tähtsam küsimus on, kas mina saan midagi teha, et tulevik oleks parem? Jah, midagi ikka saan teha. Kasutame seda seisakut edasiminekuks, uue, tervet ühiskonda muutva haridusüsteemi loomiseks ja oma keele jätkusuutlikkuse tagamiseks, sest kui meie seda praegu ei tee emakeeles, siis teeb mõni guugel selle ingliskeelsena ja siis pole lastel enam palju põhjuseid jäänud, miks eesti keelt õppida.
ERRR "Lauri Tõnspoeg: kaugõpe pole saatanast", 25. november 2020