• TULE

Lauri Klein. Eesti rahvaesindajad tõid ohvriks Eesti metsad


Lauri Klein

Jagan tugevat sümboolikat täis fotot. Teen seda veel just täna, st mõni minut enne seda kui läheb igavikku see päev, mil Eesti rahvaesindajad tõid ohvriks Eesti metsad, ohvriks eesti inimeste modernse heaolu nimel, andes nõusoleku kõik puud elektrijaamade kateldesse ajada, et inimesed saaks kenasti oma tarbimishullusega edasi tegeleda. Mõned ju õigustavad küll et ei ole nii, ikka ainult väheväärtuslikud puud ja et metsad ju kasvavad tagasi jne jne, aga see kõik on rohkem enesõigustus, et oma süda oleks rahul, et ma ju ikka ei ole nii paha.


Aga mis on siin siis süboolset. Kõik. Alates sellest, et installatsiooni pakud on paigutatud meie pealinna esindusväljakule, mis on enne seda kaetud kõva kivikoorikuga. Selle kivikõrbelise esindusväljaku (mida me õhinal rajame oma kõikidesse linnadesse) ühel küljel asub auväärne kirik ja teisel küljel tehismaterjalidest kokku pandud vabaduse ausammas. Nagu kivikattega väljak, nii ka ausammas peaksid meile sümboliseerima vabadust, aga on tegelikult hoopis näited sellest kuidas me oleme oma enese ihade ja nõrkuste orjad. Kuidas meile on tähtsam rajada midagi suurt oma rahaga, sest me saame seda teha, oleme vabad seda tegema, selle asemel et mitte teha ja rahulduda looduse, st juba olemasoleva nautimisega. See sama loodus vaatab rahulikult taustalt, selle kentsaka tehismaterjalidest samba tagant ja on sügisvärvides. Ilus.


Eriti sümboolne on aga see, et need ilusad suured värvilised puud seal Harju mäe nõlval vaatavad ja imestavad kui imelik on ikka see inimene - ta laotab maha kivikooriku ja siis toob selle peale suurel hulgal surnud puupakke, mõeldes samas, et need sümboliseerivad kui lageraielanki või ka mõttekoda, nagu igatsust looduse järele, sest ta ise on rajanud linna ja teinud selle väljaku ja keegi enam ei saagi teisiti loodusest aru kui selliste sümbolite läbi. Ometi on see loodus siinsamas, igal sammul, ka linnas, tule ainult ja vaata ja leia.


Sümboolne on ka see, et see kõik toimub ajal kui inimesed püüavad siin Eestis taas leida endi seast esindajaid otsustajate kogudesse, kes siis tüüriksid ühiskonna kohalikke otsustusüksusi ja esindaksid oma valijaid, teisi inimesi. Aga kes esindab meid, küsivad need puud? Kes esindab linde, kes meie okstel istuvad, kes esindab loomi, kes meie sõprade juures metsades ringi jalutavad. Mitte keegi, sest meie ju ei vali. Meie ei kasuta ega orja seda va krabisevat, millega saavat ennast vabaks osta ja heaolu rüppe jõuda. Meil pole seda krabisevat vaja, sest meie heaolu on tuul, päike, vihmasabin ja linnud-loomad ning sumistajad jt pisimutukad meie ümber. Seni kuni see inimene pole meid "oma heaolu" nimel veel ahju ajanud. Nii mõtlevad puud, aga Eesti riigilipud ja Tallinna omavalitsuse lipp lehvivad uhkelt kahel pool inimese tehnoloogilist ime - helendavat sammast, mille üle ta nii uhke on. Imelik on ikka see inimene, vist päris hulluks läinud, kahju kohe teisest.