Energiakriis on ebameeldivalt paljusid eestlasi üllatanud kõrgete elektri, gaasi jms hindadega. Loomulikult otsitakse ühte süüdlast kelle kaela see veeretada, esimesena olid süüdi rohelised, siis praegune valitsus, siis mõni muu varasem või välismaine valitsus, aga see kõik on palju keerulisem tegurite süsteem, mis andis meile esimese suurema ehmatuse. Kui te arvate, et see detsembri arve oli ebameeldiv, siis edasised arengud ning valikud on veel ebameeldivamad.
Kõik organismid tarbivad energiat, mida rohkem seda on, seda rohkem tarbivad. Mida odavam see on, seda rohkem tarbivad, seda rohkem sigivad või kauem elavad. Olenemata sellest, et viiendik rahvast elab meil vaesuses, siis Eesti Vabariik kuulub 77 riigi sekka, mida loetakse kõrge sissetulekuga riigiks. Selle defineerib meie SKT elaniku kohta. Mida kõrgem on SKT elaniku kohta, seda rohkem energiat ka ühe inimese kohta tarbitakse, seda suurem on ka CO2 jalajälg.
Kui me räägime elektrist, siis maailmas on veel väga suur hulk inimesi, kellel puudub igasugune ligipääs särtsule. Aga see on kiiresti muutunud. Globaliseerumine on arengumaid viimase 20 aasta jooksul oluliselt kergitanud, vaeste osakaal 2005-2011 vähenes 1.6 miljardi pealt 1 miljardi peale. Iga päev saab 315 000 inimest keskmiselt, endale ligipääsu elektrile esimest korda. See on 115 miljonit inimest aastas, kes saavad nüüd seda tarbima hakata. Nende elujärg paraneb, nende tervis paraneb, nad elavad kauem. See on ju väga hea kas pole?
CO2 kvoodid kolisid Kundast klinkeri tootmise kusagile mujale, kus neid kvoote pole. Valmis klinker tuuakse siia ja tehakse tsemendiks. Kas maailm on selle võrra puhtam? Ei, see saaste lihtsalt tuleb kusagil mujal torust välja. Klinkeri tootmine on tööstuslik protsess, kusagil palgati selleks töölisi 150 tükki, kes hakkasid saama selle riigi suhtes normaalset palka, vähemalt keskmist. Neil on nüüd elekter, ilmselt ostavad auto ja teleka, külmutuskapi ning nutiseadmeid. Nad on nüüd tarbijad, kes tahavad ikka rohkem ja rohkem kõike tarbida. Energia tarbimine selles nn. Kundastani riigis ei kasva nüüd mitte ainult tehase vajaduste võrra, vaid ka tänu suuremale tarbijate arvule.
Globalisaatoritele see meeldib, sest nüüd on neil veel rohkem turge, kuhu oma tooteid müüa. Neis riikides antakse natukene haridust, et töölised saaks aru, kuidas masinat kasutada, oskaksid traktori käima panna ja sellega ringi sõita, ilma, et kogu aeg keegi surma saaks. Nii saavad nad hakata üles ehitama meiega sarnast elukorraldust, paraneb tervishoiusüsteem, suureneb bürokraatia jne. Tarbijaid on rohkem, majandused kasvavad, kõigi inimeste elu läheb paremaks. On ju ilus?
Häda on selles, et me oleme sellise mudeli ehitanud peaaegu ainult fossiilkütuste põletamise pealt üles ja need saavad otsa. Üleminek rohelisele energiale küll rikkamates maades toimub, aga see pole kuigi kiire ja paradoksaalselt nõuab see algul veelgi rohkem fossiilkütuste põletamist, sealjuures pole siiani tehnoloogiat, mis oleks tõeliselt puhas energia tootmise viis ja mille kasutegur oleks vähemalt 1:20, mis võimaldaks meil sellist keerulist süsteemi üleval pidada, nagu meie riik praegu on. 1 energia paned sisse ja 20 saad tema elu jooksul tagasi. Umbes sellel tasemel oli nafta veel mõned aastad tagasi, aga see langeb pidevalt, sest teda tuleb järjest kaugemalt ja sügavamalt otsida, mis teeb tema ammutamise pidevalt kallimaks.
Meie energiakriisil praegu oli muidugi kuhjaga kokkulangevusi, mis korraks selle hinna üles ajasid, alates Covid19 kriisiga tekkinud jamadest ja lõpetades rumalate poliitiliste otsustega, aga see ei muuda kuidagi seda, et energia tarbijaid tuleb iga päev juurde ja võimsuste kasv pole piisav. Kasvõi Meta ja Google energiavajadused kasvavad igal aastal umbes 30%, et serverid meie pilte ja postitusi seal alles hoiaks. Krüptokaevandamisest ei taha mõeldagi.
Kuna roheloosungitega vehkivad valitsused sulgevad järjest tuuma ja söejaamu rikastes riikides, enne kui uued alternatiivsed võimsused on valmis pandud, siis ongi käes olukord, kus nõudlus on suurem kui pakkumine ja vabal turul tähendab see seda, et hinnad kasvavad. Nii suurel vabal turul nagu EL, tähendab see aga ka seda, et rikkamad riigid jaksavad elektri eest rohkem maksta, sest nende rikkus tuleneb tehnoloogilisest võimekusest, suuremast lisandväärtusest ja kapitali tootluselt vaesematest riikidest. See tähendab, et Saksamaa võibki maksta selliseid hindu nagu oli detsembris, aga Eesti jaoks tekitab see massiliselt probleeme. Kuna me suures osas oleme ikkagi veel tooraine ja allhankemaa, siis lisandväärtus ehk kasum meie toodetel, on väike ja me jääme vaeseks.
Näiteks Pets teeb riiuli valmis 10 euroga ja IKEA müüb selle maha 100-ga. Rootsi saab seetõttu oluliselt kallimat energia hinda kannatada, aga Pets ei saa neljakordse elektrihinnaga enam kuidagi 10 euroga seda riiulit teha, ta peab siis igale riiulile peale maksma, sest tema kate oli vaid 2 eurot, millest tuleb palgad, arved maksta. Pets proovib hinda tõsta, aga Björn ütleb talle, et ta tellib siis hoopis Birmast.
Globaliseerumine on tore asi kapitalisti jaoks, kes saab seeläbi kogu aeg rikkamaks. Töömahukas tootmine tassitakse ühest vaesest riigist teise, kus ikka odavamalt toota saab, sest kasum jääb ju turustajale. Tuleb ükskord roosad prillid eest ära võtta ja mõista, et kapitalistid ei taha maailma parandada, ega loodust hoida. Nad ei saa seda endale lubada, ükskõik kui rikkad nad on. Sa kas kasvad pidevalt või sind süüakse ära. Eesmärk on monopol, kõiges ja igal pool. Nende huvides on maailma vabakaubandus, sest aja jooksul tiksub kogu vara nende kätte. Vabaturg ei ole ideaal, see on pikk tee vaesusesse 99,9% inimeste jaoks. Kui vabaturg oleks ideaal, siis miks kukkus Trump tariife kõigile ja kõigele kehtestama? Ometi ei sega see Washingtonil kõigile teistele selgitamast, et vabaturg on edu alus.
Teile tundub, et Eesti Energia tegi teid sel nädalal vaeseks. Ei, see juhtus juba ammu enne seda. See juhtus tema monopoli lõhkumisega, energiabörsi tekkimisega, võrguettevõtte eraldi löömise ja paljude muude teiste sammudega, millega loodi eeldus selleks, et kui börsil on hind hea, siis kõik katlad töötavad ja müüakse kõigile selle hinnaga. Kasum, just nimelt kasum on ju kõige tähtsam. EE direktor saab suure kasumi eest suure boonuse, EV valitsus võtab suured dividendid välja ja jagavad vaestele sealt natukene toetust rämeda elektrihinna eest. Mõtle kui head me oleme! Valige meid!
Reaalselt oleks võinud EE toota ja müüa Eesti turule nendel päevadel kui elekter oli pealt 1000 eurot Mwh ikkagi veel kasumlikult 100-120 eur Mwh. Kui meie energeetika oleks üles ehitatud peamiselt Eesti vajaduste järgi, siis ei oleks see praegu meid üldse puudutanud. Omahind+ Co2 kvoot ja mis üle jääb, selle müüme sinna börsile, kui hind on hea. Aga kui me loobuksime EE kasumlikkuse eeldusest, sätiksime eesmärgi madala elektrihinna peale, roheenergiale ülemineku peale, siis oleks see viimane juba peaaegu tehtud ning me poleks seda hinnalainet tajunud, meil oleks olnud varud tuuletute ilmade tarbeks ja pimedateks öödeks.
Selline hindade hüppeline kõikumine seab ohtu meie tööstuse ja tootmise, kui neil rahadega hapuks läheb, siis tulevad nende välismaised konkurendid ja ostavad nende varad ning turuosad pankrotivarana ülesse. Meie kapital väheneb, me muutume veel rohkem toorainemaaks. Siin tehakse odavaid asju, sisse ostetakse kalleid asju, see viib meid paratamatult võlaorjusesse nii riigi kui ka eraisiku tasemel, sest ega me ju halvemini elada kah ei taha, kui ka kokku tõmbame oma riiki, siis targemad sõidavad siit minema, mis tähendab, et tuleb veel kokku tõmmata või kõik riigi varad maha müüa. Edasi tuleb pankrott ja orjus.
Geopoliitiline olukord on maailmas muutunud. Lääne investeeringud Hiinasse, et seal kõike odavalt toota, on kasvatanud selle üsna nutika juhtimise läbi maailmatehaseks. Nad õppisid Läänelt ära kuidas asju teha ja teevad seda nüüd veelgi paremini, sest Lääs ise taandareneb. Hea elu on tekitanud hariduse ja teaduse mahajäämuse, tehnoloogiline ülekaal on kadunud.
Meie viimane olümpiavõitja Tallinnast oli Ants Antson, kõik peale teda on tulnud väikelinnadest või maalt, sest nad peavad rohkem pingutama, et tippu jõuda ja neil on eesmärgini jõudmiseks vähem segavaid faktoreid, nad on töökamad. Niisamuti rabasime meie endal nabad paigast ära 90-ndatel, et kuidagi järgi jõuda ja olime edukad, aga viimast kümnendit võiks stagnatsiooniks nimetada, kui Start Upid välja arvata. Seal on meil veel võimalusi, et väikse kapitaliga teha suuri asju, aga mingeid autotehaseid me siia oma vähese varaga rajada ei saa, sest need maksavad miljardeid ja meil poleks isegi vajalikku tööjõudu ühe sellise tehase tarbeks.
On vaja ärgata üles ja teha silmad lahti, mis maailmas tegelikult toimub, mis on kirjas rohelisel loosungil ning mis tegevus selle taga toimub. Ma ei jaga nende inimeste arvamust, et kusagil ÜRO-s otsustakse maailma loodus päästa ja siis see juhtub. ÜRO pole suutnud SI mõõtühikute süsteemigi üleilmselt kehtestada, või seda kummal pool teed sõidetakse, miks peaks ta suutma midagi nii ülikeerulist lahendada? EL ei suuda kella keeramist ära lõpetada. Keerulisi süsteeme ei saa lahendata lihtsustatud mudelite kaudu: jah päästame maailma, ei algata tuumasõda.
Seega kõigile globalismiaustajatele on mul järgmised küsimused: kas te olete valmis rohkem maksma kõige eest? Kas te olete valmis vähem teenima? Kas te olete valmis vähem tarbima? Olete nõus oma viimast paagitäit kongolastega jagama? Suurema nõudluse korral globaalsel turul nii läheb ja juba praegu reageerivad suured riigid ennast kaitsvalt. Dollari ripub viimase õlekõrre otsas ja riigid varuvad kulda.
Ahjaa, teil on täna hea töökoht, küllap saate hakkama? Aga kui teie töökohale kandideerib homme 100 või 1000 inimest, kas siis ikka saate selle tagasi? Indias lõpetab igal aastal ülikooli 9 miljonit inimest, kas olete konkurentsiks valmis? Jah, nende ülikoolid on veel kehvad, aga meie omad langevad pidevalt, ühel päeval ja üsna varsti saame samale pulgale, sest meie riik investeerib vaid betooni, mitte teadmistesse. USA teadus toimib peamiselt veel vaid sisseostetud ajude peal, vaid kapitali magnet on see mis neid sinna tõmbab, aga ka Hiinas on seda juba piisavalt kogunenud ning uksed on meie ja kõigi teiste noortele lahti, aga mis jääb siia? Isegi ehitajad peibutatakse Soome.
Me oleme taimelava rikaste ühiskondade jaoks, me kasvatame neile töölisi, maksame nende hariduse kinni ja nad toodavad ülejäänud rikkuse juba teistele riikidele, makstes ka oma maksud sinna. Kes maksab meie pensionid? Kui me ei hakka sellest aru saama, iseenda tulevikuvajadusi esikohale seadma, siis võime tõmmata juba täna joone alla nii oma riigile kui ka rahvusele. Me oleme ideoloogilisest geopoliitikast jõudnud pragmaatilise poliitikani, kus üha tühjemaks saava supikatla ümber on erineva suurusega kulpidega tüübid, kes üksteise võidu trügides üritavad rasvasemat leent sealt veel kätte saada. Meie oma teelusikaga sealt palju ei saa, aga oodata alandlikult, et härrad meile natukene tilgutavad, noh solidaarsusest või nii, on lihtsalt rumal.
Kuna kõigile maailma inimestele lihtsalt ei jagu kõike, siis meie ees seisab terve hulk ebameeldivaid moraalseid dilemmasid. Kas me aitame somaallastele ehitada haigla ja saadame neile arstid? See oleks üllas tegu, nende keskmine eluiga on alla 20 aasta. Aga siis nad sigivad algul ikka sama hooga edasi ja ühtäkki on neid nii palju, et tulevad meiegi juurde elama! Somaalia piraatide linnaosa Lasnamäel ei kõla just kohana, mida tahaks külastada.
Ei, ma ei taha olla globaalne kodanik, sest maailm ei ole selleks valmis ning niipea ka ei saa, et kõik kultuurid ning rahvused võiksid hommepäev teineteisega hästi läbi saada ja kõrvuti elada. Tavad ja normid on erinevad, ühed võtavad naiseks juba 10 aastaseid, teised raiuvad jumala nime tõotanutel pead maha. Mulle tundub, et ainus mõistlik tegu oleks vaadata mis me ise siin teeme nii, et see Eesti oleks parem paik elamiseks, et sellel oleks tulevik ja selleks ei pea ma kappi peitma oma rahvust, ega traditsioone, sest muidu ma pole piisavalt multikulti tolerantne, sootu globaalisend, vaid just oma identiteedist leian ma ennast selles hulluvas maailmas üles ning teen midagi arukat. Ma võtan oma teadmised ja kogemused, otsin ja õpin neid juurde ning üritan kogu selles keerulises masinavärgis leida üles just need mutrid, mis vajavad kinni keeramist või need hammasrattad, mis vajavad määrimist, et aeg hakkaks taas meie kasuks käima.
Hetkel on olukord sitt, aga see on meie tuleviku väetiseks, ütles President suure algustähega.
Me oleme eurooplased, jäägem ka eestlasteks, ütlen mina.