Kolm aastakümmet on möödunud iseseisvuse taastamisest ja nüüd tasuks mõelda sellele, mille eest ning mille vastu me seisime külg külje kõrval, sinimustvalged käes, kirjutab Eesti Tulevikuerakonna president Lauri Tõnspoeg.
Mis olid Nõukogude Liidus need asjad, mis inimesi häirisid? Totaalne kontroll inimeste üle, korruptsioon, bürokraatia, sõnavabaduse puudumine, eliidi ükskõiksus rahva arvamuse osas ja mure keskkonna halvenemise pärast ehk fosforiidisõda. Loomulikult mängis oma osa seegi, et poed jäid kaubast tühjaks, aga otseselt nälga keegi ei surnud.
Iseseisvuse taastamise juubeliaastal suurendab valitsus kontrolli inimeste üle, jagades mõttetuid koroonapasse, korruptsioon on saatnud meid kõik need aastad, sõnavabadus väheneb, järjest rohkem on tabuteemasid ning uus meediaseadus kehtestab ka tsensuuri, eliiti ei huvita rahva arvamus, rahvahääletusi ei lubata, bürokraatia ületab juba ammu nõukogudeaegset ja looduskeskkonna rüüstamine toimub kordades suuremas tempos kui varem. Aga poed on kaupa täis ja sestap räägime uhkusega oma riigist ning selle suurest edust, kuigi näljaseid on rohkem kui varem. Mulle on korduvalt öeldud, et "ei tohi võrrelda Nõukogude Liitu Euroopa Liiduga!" Ma ei saa kuidagi sellise keeluga nõustuda, sest ma olen elanud mõlemas liidus ja kui ma neid ei võrdleks, siis kuidas ma mõistaksin enda ümber toimuvat? Ma olen kogu aeg neid võrrelnud ja minu arust on Euroopa Liit võtnud üle suurema osa nendest halbadest asjadest, mis olid sotsmaades ja mille vastu me seisime.
Üks, mis meid toona väga häiris oli rumal keskvõim, sest otsused tulid kõik kusagilt kaugelt ning need olid enamjaolt asjatundmatult rumalad, kohalikke olusid mitte arvestavad. Kas praegu on teisiti? Me oleme järjest ära andnud oma otsustusõiguseid Brüsseli valitsejatele ning see tendents jätkub, sest need meie valitsejad ostetakse jupphaaval kõik ära, nendest saavad kollaborandid.
Afganistanis toimunu raputas läänemaailma, sest käputäis taliibe võtsid loetud päevadega riigi üle ilma suurema vastupanuta. See sai olla võimalik vaid juhul, kui meie läänelik kord ei meeldinud afgaanidele ning nad tahtsid omamoodi edasi elada. Küll nad on ikka rumalad, kui neile meie moodi elamine ei meeldi! Nii kõlas enamik kommentaare esimestel päevadel.
Kollaborandist president lasi jalga väidetavalt 169 miljoni dollari sularahaga. Tema oli meie moodi mees, tema juhtis meie moodi riiki, seda nimetatakse meil "ärmatamiseks." Kas sellisele mehele peaks rahvas järgnema, kas sellise mehe nimel peaks surema?
Ahnus on islamis taunitav asi, intresside söömine on suisa patt. Ta ei olnud õige mees, ilmselt oli ka tema valitsus samasugune, tema kindralid jne. Nad olid reeturid, kes võõrvõimu käsilastena oma taskuid täitsid. Aga kas meil on poliitikud teistsugused? Mitut poliitikut sa tead, kes sõja korral siit minema ei põgene? Mitmega neist läheksid luurele?
Nüüd valitakse Eestile presidenti, tänavune jama ületab eelmise korra pika puuga. Polegi kedagi valida, parteid ei leia ainsatki ausat inimest, kes oleks erapooletu, taibukas ja veaks selles ametis välja. Kas 30 aastaga olemegi jõudnud oma ühiskonnaga punkti, et ühtegi ausat ja aatelist inimest meil enam pole? Taibukaid peaks meil ju üle keskmise olema igasugu haridustestide järgi, kuidas siis tublide kandidaatidega nii kitsas on?
Ma ei usu, et meil enam ausaid ja aatelisi inimesi pole, aga arusaadavalt valitakse presidenti ju tuntud inimeste seast. Kuidas nad tuntuks said? Sellel teel on kaks haru: sa sulandud loodud süsteemi ning ronid piki redelit ikka kõrgemale, teisi jalge alla tallates või sa valid raskema tee ning üritad sirge seljaga süsteemist sõltumata edasi rühkida.
See on väga raske tee, väga vähesed valivad selle ja üldjuhul tulemuseks on, et sinust ja sinuga ei räägita. Ma tean, ma olen seda teed pidi kolm aastat käinud, aidanud luua kahte uut erakonda ning näinud, kui vähesed inimesed on valmis omakasupüüdmatult minuga koos edasi sammuma.
Just omakasu ehk individualism on see, mis lääneliku ühiskonna Achilleuse kannaks on. Me valime ühiskonda juhtima neid, kes meile mingeid hüvesid lubavad, aga mitte neid, kes meid tegelikult õigele teele juhiksid ning kiusatustele vastu suudaks panna. Iga rahvas on oma valitsejaid väärt. Nii on keegi kunagi öelnud ja antud juhul tundub see väide tõene.
Kas me sellist Eestit tahtsime? Ei, aga ma mõistan miks afgaanid kah ei taha sellist riiki omale. Kas me saame veel midagi teha, et meie loodud süsteemi muuta? Jah, aga see muutus peab algama iseendast.
See süsteem ei suuda midagi teha kliimakatastroofi vältimiseks, ei siin ega kusagil mujal maailmas, sest vaid terve rahvas saab näiteks muuta oma tarbimisharjumusi, aga ega me tegelikult ju keegi ei taha vähem tarbida.
Raha on meie jumal ja religioon, tema ees kummardades paneme silmad kinni, topime tropid kõrva, et me ei näeks ega kuuleks neid vigu, mis me igapäevaselt teeme, mis meie riigis on. Isiklik heaolu ennekõike ja las teised üritavad seda maailma parandada. Tehtagu!
Selline ühiskond on nõrk ja ma ei räägi vaid sõjalisest võimekusest. Põhiväärtused kaovad, jäävadki vaid raha ja kasu. Kaovad sõprus, vendlus, koostöö ja armastus, asemele tulevad lepingud, tehingud ja advokaadid. "Mina" ja "minu" kostab pereliikmete igapäevases suhtlemises palju rohkem kui "meie". Perekond on ühiskonna alus, see on väärtuste hoidja ja edasi andja, eriti siis, kui poliitikud meie kokkulepitud põhiseadusele järjest rohkem vilistavad.
Meil on ilus põhiseadus, seal on üllad põhimõtted ja näiteks presidendi ametivandes on sees, et ta kasutab antud võimu õiglaselt ja erapooletult. Seda, kui erapooletud on meie kaks viimast presidenti olnud, on igaüks ise näinud. Kui nad väsimatult tümitavad veerandit rahvast, siis kas see osa rahvast peaks neid sõja tingimustes kaitsma? Kas nad järgnevad sellisele juhile, sest just president kuulutab välja sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni? Keda või mida me kaitseme?
Neid küsimusi olen aastaid peas mõlgutanud ja järjest vähemaks jääb neid pidepunkte, mille eest surema minna.
Ma loodan, et afgaanid teevad omale hea riigi. See rahvas on sõdasid näinud rohkem kui rahu. Ma loodan, et meie riik ei lähe enam teistesse riikidesse meie korda viima, sest oleme ausad, asjad on siin üsna korrast ära. Las teised rahvad elavad nii nagu nendele sobib, sest ka meie tahaks ju elada nii nagu meile sobib. Ideoloogilistel võitlustel rahvaste vahel pole enam mõtet, inimkonda ootavad ees palju suuremad väljakutsed seoses looduskeskkonna muutustega.
Avaldatud 20.08.2021 ERR https://www.err.ee/1608312884/lauri-tonspoeg-mille-eest-tasuks-voidelda