Euroopa Liit kavatseb kulutada 1,8 triljonit eurot, et looduskeskkonda ja kliimat päästa, kuid paraku kipub ta sellega värvima seniseid loosungeid lihtsalt rohelise värviga üle ja rohepesust on saamas uus poliitiline relv, millega oma geopoliitikat ajada, kirjutab Lauri Tõnspoeg.
Peamine narratiiv on CO2 heitmed, mis tuleb mingiks päevaks nulli saada ja siis me saame päästetud, kliima saab remonditud ning sellega on kõik probleemid lahendatud. Ei ole, isegi ligilähedaselt mitte.
Inimene rikub loodust ju nii mitmel erineval moel: veekogud on täitumas prügi ja mürkidega, maapõu pööratakse pahupidi, et sealt välja tuua kõiksugu maavarad, korstnatest väljub ka igasugu muid gaase, milledest paljud on mürgisemad ja ohtlikumad kui CO2.
Seda nimekirja võiks pikalt jätkata, aga te teate isegi kõiki neid viise, mil moel inimesed loodust hävitavad. Kui me peidame kõik need tegevused CO2 lipu alla ära, siis saab vabalt jätkata samal kursil, tuleb vaid CO2-maksu maksta ja kvoote osta.
Transport pole sugugi kõige suurem saasteallikas
Euroopa roheleppes on kirjas järgmine tegevusplaan: vähendada heitkoguseid 2050 aastaks 55 protsenti 1990. aastaga võrreldes, luua töökohti ja majanduskasvu, vähendada energiaostuvõimetust, vähendada sõltuvust liiduvälisest energiast ning parandada inimeste tervist ja heaolu.
Sellist vastuolulist jama ei soovitaks vaenlaselegi lugeda, sest kuigi 2050. aastaks oleks ju tore, kui peaaegu poole võrra väheneks heitmete kogus, siis läbi töökohtade loomise ja majanduskasvu, odavama energia, see ei juhtu. Vastupidi, need on asjad mis suurendavad tarbimist ning seeläbi ressursside veelgi suuremas mahus kasutusele võtmist ja looduse rüüstamist, saastamist, hävitamist.
Läbi raha trükkimise, jagamise ei ole võimalik loodust kaitsta, sest see raha jõuab teisel ringil uuesti tarbimisse. Mida rohkem on raha liikvel, seda rohkem me tarbime kõike. Covidi tõttu on maailmas juba üle 30 protsendi rohkem raha kui enne seda. Majandus kasvab ja keskkond hävineb.
Siinkohal on vaja rõhutada vana tõde, et piiratud ressursside tingimustes ei saa majandus lõpmatuseni kasvada, meil on vaid üks planeet ja seega piiratud ressursid, eriti arvestades inimkonna enda kasvu, kipuvad need nüüd väga kiiresti ammenduma. Minu eluajal on inimeste arv sellel planeedile rohkem kui kahekordistunud.
Räägitakse, et tulvaveed on Saksamaa poliitikas tõstnud esiplaanile rohelised teemad. Politico võttis analüüsida nelja suurema erakonna valimislubadusi selles vallas. Sisuliselt on need suhteliselt sarnased ehk kõik suuremad erakonnad on väliselt rohelised, kuid kogu jutt keskendub ikkagi vaid CO2-le ja sealjuures on põhirõhk transpordil, mis aga ei ole sugugi kõige suurem CO2 saasteallikas.
Vaieldakse selle üle, kas lennukid peaks keelustama, igale poole ehitama raudteed, et autod tuleks ära keelata või kiirteel piirata kiirust 130 km/h. Ja siis leiad äkki roheliste partei loosungite seast plaani kehtestada pandipakendi süsteem ning mõtled, et, püha taevas, teil pole isegi taara kogumist ja te räägite kiiruse piirangutest kiirteedel, mis vähendaks süsinikuheitmeid küll, aga suures plaanis vaid protsendi komakoha võrra.
Saksamaa on Euroopa Liidu juhtiv riik ning see mis toimub Saksa poliitikas, toimub ka EL-is, mistap on tendentsid selles suunas, et süsiniku taha peidetakse ära kõik muud probleemid ja tegevused, jutt käib vaid peamiselt autodest, kui kõige kurja juurest, sest see on valijale lihtne ja arusaadav.
CO2 on muutunud poliitiliseks relvaks
Kui vaadata süsihappegaasi sisaldust atmosfääris läbi väga pika ajavahemiku, siis nii madalal tasemel kui praegu oli see vaid korra maakera elu jooksul, ligikaudu 300 miljonit aastat tagasi ja siis oli umbes sama külm kui praegu.
Kõige olulisem kasvuhoonegaas on veeaur, ehk pilved, mis mõjutavad temperatuuri kõige rohkem. Ma ei ole näinud poliitilisi loosungeid, et keelame aurustumise ära või teeme mingi masina, et pilvi ära korjata taevast. Sellist projekti olen küll hoomanud, et teha ookeanile laevukesed, mis pilvi toodaks. Iga inimene teab ju omast käest, et kui pilv tuleb päikesele ette, siis läheb jahedamaks ja kui öösel on taevas pilves, siis on soojem.
Eelmise aasta kevadel oli maailm koroona tõttu lukus. Sellist transpordi seiskumist ei ole võimalik mingite regulatsioonidega muidu tekitada, kogu maailma lennukid olid korraga maas, inimesed kodudes, autod seisid, paljud tehased seisid. CO2-sisaldus atmosfääris selle tõttu ei vähenenud, vaid jätkas vaikset kasvu.
Mauna Loa observatooriumi graafikuid vaadates võib näha CO2 langustrendi igal aastal, siis kui meie boreaalsed metsad lähevad roheliseks, aga transpordi ja majanduse seiskumine seda efekti ei tekitanud.
Majanduse seiskumise efekt naftatööstusele oli tohutu, kõik tünnid ja paagid olid naftat täis ja esimest korda ajaloos käis nafta hind negatiivis ära, et võtke ja viige minema, me maksame teile selle eest peale, sest seda pole kusagile panna. Inimese tegevus on igas aspektis naftaga seotud, see on põhiline energiaallikas ning pole toodet mis seda ei sisaldaks, sest ikka on ju mingi transport vähemalt poodi selle sees. Naftavabad on vaid metsast korjatud seened või oma kasvatatud kartulid vms.
Kui me tõeliselt tahaks süsihappegaasi kinni püüda, siis selleks ei ole vaja mingit masinat leiutada. Kõik rohelised taimed teevad seda meie eest suure rõõmuga. Selle asemel, et metsa ahju ajada, tuleks lasta sel kasvada.
Me võime rahulikult sõita oma bensiinimootoritega autodega veel natukene aega ringi, aga puhtama energia peale peame üle minema nagunii, sest naftavarudki lõppevad ühel päeval otsa ja seega on mõistlik jätkata erinevate puhaste energiallikate suunas liikumist.
EL-i nägemuses on praegu kahjuks biomass taastuva energia allikas ja seega toetatakse selle ahju ajamist elektri või sooja toomiseks. See on sama vale lahendus, nagu vihmametsade hävitamine, et seal kasvaksid õlipalmid, millest tehakse meile biokütuse lisandit.
See on mitu korda hullem loodusele, kui sõita puhta kütusega, hävitatakse terveid ökosüsteeme selle nimel, et meie siin EL-is saaks tunda ennast rohelisemalt, tankides kütust, milles on biolisand. Õnneks on mõned meie kütusemüüjad leidnud viise sellest mööda hiilimiseks, aga poliitilisel tasandil on see rumalus endiselt lahenduseta ja kiiremas korras tuleks see jama lõpetada.
CO2 on muutunud poliitiliseks relvaks, nagu enne seda olid demokraatia, inimõigused, vähemuste õigused, konservatiivsus või liberalism, kapitalism, kommunism jms. CO2 tollidega surutakse vaenulikele riikidele oma tingimusi peale, aga see ei tähenda, et loodust selle tõttu vähem saastatakse.
Kundas ei toodeta enam klinkerit tsemendi jaoks, see tehakse kusagil mujal, kus CO2 kvoote ei ole, aga kuskil see korsten ju tossab. Õhk ei tunne riigipiire, õhk on vaba ja kui meieni jõuab Sahara kõrbe torm koos tolmuga, siis jõuab ka see toss.
Kui taanlased tunnevad ennast rohelisemalt meie metsi ahju ajades, sest neil endil ju metsi peaaegu polegi, siis meie peaks vaatama peeglisse ja küsima endilt, et kas meil ikka on vaja oma metsad lagedaks raiuda või võtaks nüüd natukene hoogu maha.
Kui mul on hektar metsa ja seal kasvab puitu juurde igal aastal näiteks kolm tihumeetrit, siis ei ole mõistlik, et ma igal aastal müün sealt kümme tihu maha. Iga laps saab aru, et nii saab mets ükskord otsa, aga meil üritatakse statistikat väänata ja salastada, et keegi ei saaks aru, et me juba pikemat aega oleme nii teinud.
Suurem osa meie metsadest on veel rahva ühisvara, sinu, minu, kõigi Eesti kodanike oma, millega mõned tegelased toimetavad kui enda isikliku varaga. Sellele tuleb teha lõpp.
Aga CO2 tralli tasuks vaadata veidi eemalt ja eelarvamusega, et see on siiski kellegi jaoks suur äri ja poliitiline relv, mis paraku ei tee suurt midagi paremaks, vaid viib meid õigelt kursilt järjest rohkem kõrvale. Hoidkem oma loodust, metsi, mulda, vett, linde, loomi ja kalu, siis saame ka raskematel aegadel ikka hakkama, küllap loodus hoiab siis ka meid.
Ilmunud: ERR 02.08.2021