• TULE

Märt Läänemets. Mida arvab Hiina Vene-Ukraina sõjast


MÄRT LÄÄNEMETS


Venemaa kallaletungi algusest saadik Ukrainale on uudistes ja uurimuslugudes ikka ja jälle juttu ka Hiinast: et mida see suurriik, mida me viimasel ajal tunneme kui Venemaa liitlast ja strateegilist partnerit, sellest sõjast arvab ning lühemas ja pikemas plaanis ette võtab? Ametlik Peking – välisministeeriumi tasemel – on sõja algusest peale avaldanud üsna ettevaatlikke seisukohti, mis paistavad Venemaa sissetungi vaikimisi õigustavat. Seejuures ei ole vähemalt välismaailmale suunatud ametlike kanalite kaudu olnud kuulda selle ühemõttelisest ja jäägitust heakskiitmisest.

Hiina sisemeedias, sh seal lubatud netipõhistes suhtluskanalites, millest peamine on Weibo suhtlusplatvorm, Twitteri hiina analoog, on pilt teine. Seal on sõja algusest peale käinud Venemaa ülistamine ja lääne maapõhja manamine üsna sama sõnavara ja hoiakutega, nagu seda tehakse Venemaal. Venemeelsete, õieti vene uudiste­kanalitest otse kopeeritud sõjateadete (vabandust: sõna „sõda“ loomulikult ei kasutata, ikka „erioperatsioon“ – M. L.)

kommentaarides on valdav Venemaa tegevuse õigustamine ja heakskiit. Seda on tähele pannud ja kommenteerinud ka lääne meedia.1 Hiina netikommentaatorite meeleolu võib kokku võtta nii: Venemaa erioperatsioon on 100% õige asi, sest liiga kaua on lääs, eriti muidugi USA ja NATO, laiutanud ning Venemaale pinda käinud. Nüüd on läinud asi niikaugele, et Venemaalt ära kistud Ukrainas on võimu võtnud lääne sabarakkudest fašistid ja natsistid, ning neid tuleb ilmtingimata karistada. Kui seda ei tehta ja lääne moolokile õppetundi ei anta, on järgmine ohver Hiina. Edasi, Venemaa! (加油俄國 ehk jiā yóu é guó!)2


Mida peab siis Hiina käitumisest, hoiakutest ja reaktsioonist ning võimalikest tulevikuvaadetest arvama? Mida Hiinalt oodata? Ühest must-valget vastust ei ole ega saagi muidugi olla, sest ei Hiina (ega ükski teine riik) ole üheselt ega ühemõõtmeliselt määratletav, isegi mitte ametliku poliitika raames. Rääkimata siis 1,4 miljardi hiinlase arvamustest ja väljaütlemistest.


Kõigepealt võtan vaatluse alla nn ametliku Hiina mõningad sammud praeguse Venemaa-Ukraina sõja vältel. Sõja teisel päeval, 25. veebruaril tuli HRV välisministeerium välja avaldusega, et kõigi maade territoriaalset terviklikkust ja suveräänsust tuleb austada ja see käib ka Ukraina kohta, kuid jätkas samas USA ja NATO süüdistamisega. Nood olevat Venemaa huve Ukrainas ja laiemalt riivanud, mistõttu Venemaal olla täielik õigus reageerida. Avalduses kutsutakse üles säästma tsiviilelanike elu ja otsima ÜRO vahendusel diplomaatilisi lahendusi.3 Nagu teada, ei ühinenud Hiina ei ÜRO julgeolekunõukogus ega pea­assambleel Venemaa agressiooni Ukraina vastu hukka mõistva resolutsiooniga, vaid jättis hääletamata. Ühelt poolt anti mõista, et Venemaad hukka mõista ei taheta, aga ei taheta ennast ka ühesuunaliselt Venemaa poliitikaga siduda.


HRV välisministri Wang Yi avaldus 7. märtsil on ühemõttelisem. Kinnitatakse, et Venemaa on Hiina kõige tähtsam strateegiline partner ja nende omavahelised suhted on „maailma kõige tähtsamad kahepoolsed suhted“, lisades, et „ükskõik kui ohtlik rahvusvaheliste suhete maastik ka ei oleks, hoiame meie oma strateegilist fookust ja edendame Hiina-Vene igakülgset partnerlust uuel ajastul“.4


Esimees Xi Jinping ei ole Venemaa-Ukraina sõja kohta seni ise midagi öelnud, kuid Wangi avalduses kõlab Hiina valitsuse ja HKP seisukoht, mis kordab Xi ja Putini 4. veebruari kohtumisel kinnitatut, et mõlemad riigid arendavad strateegilist koostööd seismaks vastu lääne ja NATO ambitsioonidele suurendada oma mõjuvõimu nende arvel. Võtmelause kohtumise ühisavaldusest on nüüd puhkenud sõja taustal seda tähendusrikkam: „Venemaa ja Hiina seisavad vastu välisjõudude püüetele õõnestada stabiilsust ja julgeolekut nende ühistes lähiregioonides, kavatsevad vastu seista välisjõudude sekkumisele suveräänsete riikide siseasjadesse mis iganes põhjendusel, on vastu värvilistele revolutsioonidele ja suurendavad koostööd eelmainitud valdkondades“.5


Väljavõtteid ja avaldusi võiks tuua veelgi, aga piirdun siinkohal nendega. Lisada tuleb muidugi, et Hiina ei ole loomulikult ühinenud lääneriikide embargoga Venemaa vastu.6 Putini administratsioon on avaldanud sellega ühinenud „ebasõbralike riikide“ nimekirja.7 (Tähelepanuväärne, muide, on asjaolu, et nimekirjas on ka Taiwan, mida Pekingi survel ju keegi ilma Hiinaga suhteid rikkumata riigiks pidada ei tohi. Tekib küsimus, kas kogemata või antud juhul siiski Hiinaga kooskõlastatult? Eesmärk pühitseb abinõu!)


Püüan teha nüüd kokkuvõtlikult mõned oletused ametliku Hiina käitumise kohta. Esikohal on kahtlemata koostöö ja strateegiline partnerlus Venemaaga. Mõlemad tunnevad, et neid ähvardab lääne allianss eesotsas USAga, ja on pannud seljad kokku, et sellele vastu seista. Sellepärast tehakse geopoliitilistes ja julgeoleku küsimustes koostööd, sh sõjalist koostööd ühisõppuste näol, ega kritiseerita teineteist. Mõlemal on oma regioonis geopoliitilised (loe: mõjusfääri) huvid, mida on vaja kaitsta: Venemaal endise Nõukogude Liidu alad ja Ida-Euroopa, Hiinal Taiwan ja Lõuna-Hiina meri. Kokkulangevate huvisfääride osas eeskätt Kesk-Aasias püütakse kokku leppida. Venemaa on pealegi Hiinale, nagu läänelegi, ikkagi oluline (kuigi kaugeltki mitte ainuke) energiabaas, kust tulevad nafta, gaas ja kivisüsi.


Seejuures ei saa Hiina suhteid läänega Venemaa pärast lõplikult rikkuda, seda eeskätt majandusliku seotuse, investeeringute ja kaubanduse tõttu. Hiina kaubavahetuse maht Venemaaga on USA ja ELiga võrreldes marginaalne. Seega on vähemalt majanduslikult läänt Hiinale vaja sama palju või rohkemgi kui Venemaad. Hiina kasvavalt mõjukas positsioon rahvusvahelistes organisatsioonides seletab aga tema suhtelist vaoshoitust ja otsese sekkumise vältimist. Olulistes geopoliitilistes suhetes astub Hiina korraga kahte jalga.


Omajagu on spekuleeritud, kas ja kuidas võiks Venemaa-Ukraina sõda õhutada Hiinat ründama Taiwani või, vastupidi, teda seda sammu tegemast tagasi hoida. Ühed arvavad, et Venemaa lõi pretsedendi, mida Hiina tahaks kohe järele teha ja aastaid või isegi aastakümneid lubatud Taiwani „emamaaga“ ühendamise jõuga lõpuks teostada. Teised leiavad, et pigem hoiab see sõda Hiinat tagasi ja Taiwani hõivamine sõjalisel teel lükatakse sõjakale retoorikale vaatamata määramatusse tulevikku. Selle põhjenduseks on ühelt poolt ilmselt Hiinalegi ootamatu Ukraina elanike südi vastuhakk sissetungile ja lääne üksmeelne toetus viimastele. Teiselt poolt aga Venemaa logistilised raskused sissetungil. Hiinal oleksid need Taiwanile tungides ilmselgelt veel hullemad, sest ületada tuleks 150 km laiune väin ning Taiwani relvajõudude valmisolek ja tehniline tase ületab Ukraina oma mitmeid kordi. Seega tundub teine stsenaarium usutavam.


Kolmandaks tuleb arvesse võtta Hiina sisepoliitilist olukorda. Sel sügisel toimub järjekordne HKP kongress, kus Xi peaks saama uue mandaadi jätkata peasekretäri ametikohal kolmandat perioodi. Pole teada, milline on jõuvahekord HKP tippringkonnas, aga kindel on, et enne kongressi Xi midagi riskantset ette võtta ei söanda.


Lõpuks natuke ka hiinlaste meelsusest, mis kajastub Hiina ühismeedias ja tekitab maailmas hämmastust. Õieti ei ole siin imestada midagi. See, mis Venemaal on alles nüüd, viimastel nädalatel, teoks tehtud ehk seni veel toiminud vaba ajakirjanduse riismete ja kogu välismeedia elimineerimine, on Hiinas tavaline olukord juba aastaid. Tuleb arvestada, et suurem osa hiinlasi elab nende oma valitsuse tekitatud info (loe: valeinfo) maailmas, mis on nende mõtlemist paratamatult kujundanud. Alahinnata ei saa muidugi ka valitsuse palgal trollide laialdast tegevust, aga olulisim on, et Vene meedia ei kuulu Hiinas keelatu hulka, vaid sellega tehakse ulatuslikku koostööd. Juba 2015. aastal sõlmiti kahe riigi vahel isegi sellekohane üksikasjalik koostööleping,8 et taas ühendada jõud vohava ning venelaste ja hiinlaste meeli ründava lääne, eriti angloameerika mõju elimineerimiseks. See tähendab seda, et uudised Venemaa kohta, sh sõjauudised, on hiinlastele samad ja samas sõnastuses, mis Venemaal venelastele. Muud uudised nendeni ei jõua ja kui keegi neid levitab, on see kriminaalkorras karistatav.


Siiski ei tähenda see, et hiinlased oleksid absoluutselt ajupestud ja iseseisva mõtlemiseta, nagu ei ole seda ka kaugeltki kõik venelased. On andmeid, et ka Hiina ühismeediasse ilmub sõjavastaseid postitusi, mis sealt enamasti küll kiiresti kaovad. Isegi kui see on hüüdja hääl kõrbes, on see siiski olemas. Levis ka uudis, et mõned Hiina ülikoolide õppejõud tulid välja ühise sõjavastase avaldusega.9 Mis neist on saanud, seda ei tea, aga eks seegi näita, et Hiina riik ja hiina rahvas ei ole päris ühte värvi, nagu meile pahatihti ehk paistab.


1 Li Yuan, How China Embraces Russian Propaganda and Its Version of the War. – NYT 4. III 2022. https://www.nytimes.com/2022/03/04/business/china-russia-ukraine-disinformation.html Kuula ka Lesli Leino kommentaari Vikerraadios: https://vikerraadio.err.ee/1608500183/vikerhommik-toomas-luhats-ja-janek-luts/fa6b6cb5dbea075bc4c7f62f328cbd06

2 Populaarne ergutushüüd, sõna-sõnalt „õli juurde!“, s.o „auru juurde!“ eesti keeles.

3 https://news.yahoo.com/china-lays-5-point-position-201448827.html?fr=sycsrp_catchall

4 AP refereering: https://www.marketwatch.com/story/china-calls-russia-its-most-important-partner-as-it-refrains-from-condemning-ukraine-attack-01646643497?mod=associated-press

5 Zachary Basu, Xi backs Putin on NATO demands as leaders meet in Beijing. https://www.axios.com/putin-xi-summit-olympis-ukraine-taiwan-11b2dc10-f90c-46a0-a752-aac862334adb.html

6 China will not join sanctions on Russia, banking regulator says (yahoo.com)

7 https://www.newsweek.com/russia-list-unfriendly-countries-1685468

8 http://www.scio.gov.cn/ztk/dtzt/2015/32993/33000/Document/1438904/1438904.htm; vt ka Anti-War Voices Emerge in China Amid Pro-Russia Sentiment Online (insider.com)

9 ‘We sympathize with the pain of the Ukrainian people’: Chinese history professors pen anti-war open letter (yahoo.com);


Avaldatud: Sirp, 11.03.2022 https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/mida-arvab-hiina-vene-ukraina-sojast/