Hiina liitumine Maailma Kaubandusorganisatsiooniga ei ole pannud Pekingit oma käitumist muutma, nendib orientalist Märt Läänemets.
Hiina kaubakäive maht on hüppeliselt kasvanud
Hiinas on vaesusest välja tulnud enamik rahvast
Peking on muutunud maailmas agressiivsemaks
Möödunudlaupäevases (11.12) BBC arvamusloos «Kuidas lääs kutsus Hiina oma laua taha lõunat sööma» kirjutab Faisal Islam: «2001. aasta lõpus toimus kaks sündmust, mis raputasid maailma telge. Maailma tähelepanu oli alles 9/11 vahetutel järelmõjudel, kui täpselt kolm kuud hiljem, 11. detsembril, oli Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO) sündmuse keskmes, mis heitis 21. sajandile vähemalt sama tugevat varju, muutes aga palju suurema hulga inimeste elu ja elatusvahendeid kui rünnakud Ameerikale.»
See sündmus oli Hiina Rahvavabariigi vastuvõtmine WTO liikmeks.
Ilmselt ei pannud suurem osa maailmast seda sündmust eriti tähele ega tea sellest midagi. Võib-olla ei peakski seda meelde tuletama, kui kõik läinuks nii, nagu siis mõeldi. Kui Hiina vastuvõtmise läbi surunud (kuigi ta ei vastanud paljudele nõuetele, mida WTO liikmetelt üldiselt nõutakse – Hiina majandussüsteem oli ja on ka praegu väga kaugel vabast turumajandusest) USA toonase presidendi Bill Clintoni ja tema administratsiooni loogika ja ootused oleksid osutunud tõeks. Nimelt oldi raudkindel dogmas, et majandusvabaduse kui demokraatia kõige kallima väärtuse importimine Hiinasse annab viimasele võimaluse asuda ka poliitiliste vabaduste teostamise teele. Clintoni sõnutsi: «Kui inimestel on voli mitte ainult unistada, vaid oma unistused ka teoks teha, siis nõuavad nad ka suuremat sõnaõigust.»
Juhtus paraku Venemaal hästi tuntud tarkusetera järgi: «Tahtsime parimat, aga läks, nagu alati.» Sest Mao-järgse Hiinaga on alati läinud teistmoodi, kui oodatud. Tema WTOsse võtmisega läks nii nagu käopojaga võõras pesas: poputatud ning suureks ja tugevaks kasvatatud kägu istub oma kasuvanematele pähe või viskab nad lihtsalt pesast välja. Kägu jääb käoks ega õpi vintide moodi laulma.
Nii on Hiina Rahvavabariik lääne poolt talle lahkelt lahti tehtud majandus- ja kaubandusvabadusi oskuslikult ära kasutades rikkaks ja tugevaks saanud, aga ei ole minetanud – ega kavatsegi seda teha – oma autoritaarset ja maailma valitsemise ambitsioonidega poliitikat. Parafraseerides loo algul viidatud artikli pealkirja: lääs kutsus Hiina oma laua taha lõunat sööma; kui võõrustajate roogi on küllalt maitstud ja jaopärast kiidetud, tellib külaline lauda oma söögid ja paneb maksma oma lauakombed. Kes neid järgib, saab kõhu täis ja kingitusi pealekauba. Kes hakkab pirtsutama, lendab lauast ja jääb, kerjakauss pihus, restorani ukse taha lõdisema.
2000. aastate algul oli Hiina edulugu kuum teema. Hiinaga tahtsid kõik äri teha. Ka meil Eestis ei oldud Hiina kiitmisega kitsid. WTO liikmesus andis talle võimalused tõmmata riiki lääne kapitali, millega viimane ka ei koonerdanud. Kõik viisid oma tootmise Hiinasse ja Hiina muudkui müüs seda toodangut. Ja arendas omandatud tehnoloogiatega enda oma. Riigi majandus kasvas mühinal nagu ka hiinlaste elujärg. Kui 2001. aastal oli Hiina SKT veidi üle ühe triljoni USA dollari, siis kümne aastaga see viiekordistus ja tänaseks on tõusnud väärtuseni üle 17 triljoni dollari. 2001. aastal olid hiinlased üsna vaesed ja sissetulekuga alla 5,5 dollari päevas pidi toime tulema umbes miljard inimest ehk 90 protsenti Hiina rahvastikust. 20 aastat hiljem on vaeste osakaal kahanenud umbes kolm korda, jäädes ikkagi veel 300 miljoni kanti.
Hiina investeeris meeletult oma sisemisse arengusse ja suurendas majanduskasvuga proportsionaalselt eksporti. Veel ühed kujukad arvud. 2001. aastal oli Hiina kaubakäibe maht maailmaga u 40 miljonit merekonteinerit aastas. Viie aastaga see kahekordistus, kümne aastaga enam kui kolmekordistus ja 2020. aastal ulatus 245 miljonini. Kusjuures umbes pooled konteinerid tulevad Hiinasse tühjalt, st teistel on sinna palju vähem kaupu viia kui sealt tuua.
Pelgast kaubavahetuse arvudest olulisem on aga see, et Hiina on nii tugevalt lõimunud rahvusvahelistesse tootmis- ja tarneahelatesse, et kogu maailmamajandus on temast sõltuvuses. Kuid oodatud poliitilised ja kodanikuvabadused on jäänud tulemata ning esimees Xi valitsemise ajal on neile antud selge tagasikäik.
Hiina on praegu autoritaarsem kui 20 aastat tagasi ja surub oma tahet varjamatult teistele peale. Hiina on muutnud WTO ja teised rahvusvahelised organisatsioonid oma relvadeks, millega maailmakorda muuta, mitte ei ole osalus neis muutnud Hiinat. Teooria, et majandusvabaduste rakendamine iseenesest toob kaasa poliitiliste vabaduste kasvu, on – vähemalt Hiina puhul – täielikult läbi kukkunud.
Neid, kes Hiina liiga kergekäelist kaasamist ja talle erireeglite kehtestamist kritiseerisid, leidus algusest peale, kuid kasumijahil lääne korporatsioonide ning nende lõa otsas olevate poliitikute ind sai määravaks. Häirekellad hakkasid kõvemini lööma juba eelmise kümnendi lõpul, kui Hiina autoritaarsuse muutumatu olemus hakkas läbi paistma, sest Peking ei pidanud enam vajalikuks seda varjata.
Lisaks suunas Hiina nii suure osa teenitud kasumist relvastusse, et isegi sõjaliselt enesekindla ja võitmatu kuvandiga USA militaarjuhid ja -analüütikud leidsid korraga ehmudes, et veel vaid mõni aasta, ja Hiina on neil pea kõigi relvaliikide poolest kannul ja möödagi läinud.
Donald Trumpi alustatud USA nn kaubandussõda Hiinaga ja ELi arglikud katsed viimase hoogu Euroopa majandusse tungimisel ja selle ülevõtmisel piirata on ilmselgelt hiljaks jäänud. Hiina diplomaatiline manitsemine, sh Pekingi taliolümpia «diplomaatiline boikott» on mannetu pinnavirvendus. Aga asi seegi.
USA koos Ida-Aasia ja paari Euroopa liitlasega loodab siiski veel sõjalise üleoleku peale, millega Hiinat vähemalt hirmutada. Sestap on Vaiksel ookeanil algatatud uus võidurelvastumine (nt AUKUSe leping). Külm sõda käib seal tegelikult juba paar aastakümmet, aga on eriti sel aastal uued kiiremad tuurid võtnud.
Kas USA-l ja liitlastel jätkub jõudu ja ressurssi Hiina ära väsitada ja välja kurnata, nagu sündis Nõukogude Liiduga, näitab ainult aeg. Välistatud ei ole ka võimalus, et Hiina oma autoritaarsuse koorma all kokku kukub. Sest tegelikult on juba 1989. aasta Tian’anmeni sündmustest peale selge, et rahvast poliitikasse kaasata ei ole komparteil kavatsust, sest ta teab, et sellega saeks ta oksa, millel istub. Kuid rahvas on rahvas ja võib teinekord käituda ettearvamatult. Samuti ettearvamatute tagajärgedega.
Maailm 20 aasta pärast on kindlasti hoopis teistsugune kui täna.
Avaldatud: Postimees 15.12.2021 https://leht.postimees.ee/7408427/mart-laanemets-20-aastat-hiinat-wtos?