Postimehe Mõttekoda küsis.
Märt Läänemets, orientalist, Tulevikuerakonna esinduskogu liige vastas:
Eesti peaks käituma suveräänse riigina oma kodanike, iseolemise ja väärtuste kaitsel. Kui veel 10–20 aastat tagasi paistis Hiina suure ahvatlusena, kuhu müüa ja investeerida, ja isegi võimaliku liitlasena ÜROs, siis need unistused on ammu haihtunud.
Hiinast ei ole saanud Eestile olulist majanduspartnerit (moodustades vaid 2,4 protsenti kogu Eesti kaubavahetusest), seega majanduslikud argumendid Hiinaga iga hinna eest suhteid hoida ei kehti. Siin pole tegelikult midagi kaotada.
Eesti riik peab Hiinale selgelt mõista andma, et me ei kavatse omaks võtta tema nõudmisi ja väärtussüsteemi ega neile alluda. Asju tuleb nimetada õigete nimedega – näiteks tiibetlaste ja uiguuride suhtes toimuvat genotsiidiks –, mitte peitma pead liiva alla.
Esiteks peaks Eesti välja astuma 17+1 koostööformaadist. Teiseks töötama välja konkreetse Hiina-poliitika raamistuse ja reageerimisvõimekuse. Kolmandaks investeerima senisest mitu korda rohkem teadmistesse Hiina kohta – ülikoolide õppeprogrammidesse ja kõrgel tasemel uurimistegevusse.