Viimase aja tormilised sündmused Eesti poliitikas on pannud taas sügavalt mõtlema au ja häbi üle, kirjutab orientalist Märt Läänemets (Eesti Tulevikuerakond).
Märt Läänemets (Eesti Tulevikuerakond)
Vanasti oli kombeks midagi halba või ebakohast korda saatnud inimese kohta öelda, et sellel inimesel pole küll ei au ega häbi raasugi. Kui kellelegi selline hinnang juba osaks sai, siis see inimene, võib öelda, oli maha kantud. Inimest, kes ei osanud häbeneda oma häbitegusid, inimest, kes oli kaotanud au, ei saanud pidada enam päris inimeseks. Au oli kallim kui elu. Elust võis loobuda, aust mitte kunagi.
Muistse rahvatarkuse järgi tulevad au ja häbi inimese seest, on kindlalt paigas inimese südames. Mõned vanaaja õpetused arvasid koguni, et need on lausa kaasasündinud. Enamasti on aga ikkagi tunnistatud hariduse ja kasvatuse tähtsust nende kujundamisel. Tänapäeval nimetatakse seda väärtuskasvatuseks. Nii või teisiti, aga täiskasvanud inimesel peaksid au ja häbi kindlalt paigas olema; kui ei ole, siis on midagi viltu läinud. Mõnes ühiskonnas või kogukonnas või seisuses koostati aukoodekseid, et keerulistel aegadel au reeglid meelest ära ei läheks. Üldiselt kehtis reegel, et mida kõrgemasse seisusesse inimene kuulus, mida kõrgemal ühiskondlikul positsioonil ta oli, seda tähtsamad au ja häbitunne olid. Sest kõrgemal olija paistab ju silma, on rahvale eeskujuks. Kui kõrgel olijad kaotavad au ja häbi, mida siis rahvalt tahta!
Ja veel üks tähtis asi. Mitte ükski juriidika ega seadusandlus ei saanud au ega häbi asendada. Kui inimene minetas häbi ja tegi autuid tegusid, siis ainuke viis ennast kuidagimoodi uuesti puhtaks saada oli avalik ülestunnistus, patukahetsus ja karistuse vastuvõtmine. Alles pärast seda võis kõne alla tulla puhtalt lehelt alustamine. Juriidiline õigeksmõistmine ei olnud kindlasti piisav.
Sellised tänapäeval paljude arvates võib-olla ajast ja arust mõtted tulevad aeg-ajalt pähe, kui kasvõi meie oma Eestis käivat poliitikatralli pealt vaadata. Vahel tabad ennast lausa kahtlemas (vist omal ajal loetud vene menukirjaniku Viktor Pelevini romaanide, eriti «Omon Ra. Generation «P»» mõjul), et kas see kõik saab ikka tõsi olla; kas need inimesed «seal» on ikka tõelised või järsku mõne kurja geeniuse või üleilmse vandenõu välja mõeldud fantoomid, kes on saadetud meid valitsema karistuseks meie pattude eest.
Jättes ulme ja vandenõuteooriad kõrvale, on eriti viimase aja tormilised sündmused Eesti poliitikas paraku need mõtted au ja häbi kohta taas seda tugevamini üles kergitanud. Jätame isegi au ja häbi mõisted praegu kõrvale, aga puht õigusliku, saati siis ühiskondliku õigluse ja hea demokraatliku tava seisukohalt toimub midagi väga kummalist. Üks juba varem korduvalt seadustega pahuksis olnud ja hiljuti finantsrikkumistes tingimisi süüdi mõistetud valitsuserakond saab õiguskaitseorganitelt uue üsna ränga korruptsioonikahtlustuse. Selle juht ja peaminister astub tagasi ning kuulutab koalitsiooni laialiläinuks, esinedes ise seejuures peaaegu kangelasena. Järgmisel päeval alustab suurim opositsioonierakond, de iure küll puhas, aga läbi aegade samuti mitmete finantsskandaalidega seotud olnud, presidendi õnnistusel sellesama kriminaalse erakonnaga koalitsiooniläbirääkimisi, nagu oleks kõik kõige paremas korras. Ja need inimesed paistavad ise seda uskuvat! Või vähemalt püüavad rahvast seda uskuma panna.
Kogu sellest jampsist on viimase nädala jooksul juba nii palju kirjutatud, et korrata pole siin enam vaja. Minu rõõmuks ikkagi päris palju ka kogu selle loo kummalisusest just selles valguses, et kas poliitiline korruptsioon ei ole siis teema, mida peaks tõsiselt võtma ja kaaluma, kellel, missugusel erakonnal üldse peaks olema ja saaks olla moraalne õigus pretendeerida uue valitsuse moodustamisele.
Siiski eelistavad ajakirjanikud ja politoloogid spekuleerida (nagu alati) peamiselt poliittehnoloogilistest nüanssidest – mis erakond kellega paremini «mätsib» – ning inimliku ja poliitilise eetika kategooriad arutlustesse eriti ei mahu, või kui, siis marginaalselt. (Ülimalt positiivse erandina tooksin esile 18. jaanuari Päevalehes ilmunud Jüri Estami artikli «Eestis tundub fraas «poliitilise vastutuse võtmine» tühi ja õõnes sõnakõlks. Eriti vaadates Mailis Repsi nahaalset käitumist», millele on ka väga elav tagasiside.)
Mind aga huvitavad just need – inimlikud ja eetilised aspektid – ning poliitiliste liidrite võimalik enesepilt lootuses, et neil ei ole veel päriselt välja surnud võimekus mõelda iseendast ka väljaspool seadustega turvatud erakondlikku klišeed. Mida näiteks mõtleb endast hommikul üles tõustes peegli ees habet ajades teflonmees Jüri Ratas? Kas tõesti on ta sisimas veendunud, et tema on Eesti lähiajaloo kõige aatelisem poliitik, tõeline rahva huvide eest seisja, nagu ta avalikkuse ees püüab näidata? Mida mõtleb Mailis Reps? Kas ta tunneb kahetsust, et kuritarvitas ametikohta oma perekonna huvides? Mida peaksid ütlema või mõtlema selle peale kümned ja sajad paljulapselised perekonnad, kellest suur osa kuulub ilmselt eesti rahva vaeseima viiendiku hulka? Kas see eeskuju on märguandeks kõigile: katsuge leida ka töökoht avalikus sektoris, kus saab ametiautot ja tööjõudu kasutada enda huvides? Või hoopis, et mis on lubatud Jupiterile, see ei ole lubatud härjale? Kas ei ole siin tegemist läbinisti nõukoguliku suhtumisega: ega töö juurest võtmine ei ole ju varastamine. Meie erakonnapoliitika tipptegijate nimekiri, kellele konkreetsete tegude ja sõnade kohta saaks selliseid küsimusi esitada, tuleks õige pikk.
Siit tuleneb lihtne järeldus, milleni tahtsingi jõuda. Iseenesest ei ole meil mitte mingit põhjust siunata erakondi, et üks on rohkem korrumpeerunum kui teine ja kolmas vastikuma väljenduskultuuriga kui neljas. Sest mitte erakonnad iseenesest ei ole head ega halvad, ausad ega korruptiivsed, vaid inimesed, kes need erakonnad on teinud, kes seal üht- või teistsugust kultuuri viljelevad. Eriti erakondade juhid, kelle järgi joonduvad kõik teised. Suures poliitikas niisama. Vaata inimest ja tema motiive. Erakonnas lihtsalt toimub ühtede või teiste vaadete ja käitumiste – poliitilise kultuuri – kontsentratsioon.
Eestis on paraku erakonnapoliitikat pikka aega kujundanud inimesed, kes on loonud seaduste toel tribalistliku süsteemi, mis taastoodab iseennast ja laseb esile kerkida inimestel, kes endale au ja häbi kohta küsimusi ei esita. Erakonnad on pühad lehmad, kelle tegevust, ka häbitegusid, ei väära miski. Tõsiselt võetavaid karistusi seaduserikkumiste eest erakondadele ju ei kohaldata. Ja tagajärjeks ongi see, et poliitikasse tulevad üha uued ja uued «erakondlased», mitte inimesed, kes hooliksid aust ja häbist. Erakond kaitseb kõige eest, tee mida tahad. Ja kogu riigi poliitika taandubki erakondlikule võitlusele ja võistlusele: kes kellele ära paneb. Piltlikult, kel õnnestub puhtaks jäädes rohkem varastada, see on võidumees. Asju õigete nimedega nimetades on tegemist maffialaadsete organisatsioonidega. Seni kuni nad omavahel konkureerivad ja kaklevad, pole veel väga viga. Aga meil on juba ammu tekkinud kartellid, ja see on juba hullem. Vastloodud koalitsioon tõotab tulla kõigist varasematest kõige kartellilikum ja seega Eesti demokraatiale ja edenemisele kõige ohtlikum.
Mu kadunud õpetajal, tuntud orientalistil ja humanistlikul mõtlejal Linnart Mällil (1938–2010), kes ka ise 1990ndatel poliitikas kätt proovis paar korda kandideerides, aga nähes, et temasugused ausad ja sirgjoonelised inimesed ei ole sinna oodatud, eelistas aktiivsest poliitikast kõrvale jääda, oli vahel kombeks seltskonnas küsida: «Kumb süsteem on parem, kas nõukogudeaegne üheparteisüsteem või praegune mitmeparteisüsteem?» Ja vastas enamasti ise: «Muidugi praegune mitmeparteisüsteem. Miks? Sest esimesel juhul valitseb meid üks pätikamp, keda keegi ei kontrolli. Teisel juhul on aga mitu pätikampa, kes vähemalt üksteise järel luuravad ja nii hoiduvad kõik liiga suurtest pättustest.» Aga kui kaks seljad kokku panevad, kas siis pole oht suunduda esimese mudeli poole juba tunduvalt suurem?
Mida teha? Ega ma eriti ei usu praeguste erakonnajuhtide ja koalitsiooniläbirääkijate meeleparandusse. Kuigi võimatu see ju ei ole. Proovige, daamid ja härrad! Vaadake igal hommikul üks minut peeglisse ja küsige endalt: «Kes ma olen? Mida ma tahan? Kas ma olen aus inimene? Kus on minu südametunnistuse punane joon, millest ma mitte mingil juhul üle ei astu?» Äkki sügavale südamesoppi peitunud au- ja häbitunne kerkivad taas üles ning aitavad õigeid valikuid teha.
Aga alustame väiksemast. Hakatuseks võiks ette võtta erakonnaseaduse ja valimisseaduse ning hakata neid muutma kaasavamaks ja demokraatlikumaks. Ja määratleda poliitilise korruptsiooni mõiste. See oleks suur võimalus loodavale koalitsioonile. Ja annaks tagasikäigu erakondade maffiastumisele ehk pätikambastumisele ehk peenemalt – kartellistumisele. Kasutage seda, kallid seaduseandjad!
Postimees Märt Läänemets: kus on poliitiku au ja häbi? 3. märts 2021