• TULE

Priit-Kalev Parts. Käib kliimasõda, ikka kostab tango


NII KÕLAS üks külma sõja aegne malevalaul, kuigi tango kostis tuumasõja taustal. Nüüd elame süvenevas kliimakatastroofis ja ikka – Mati Undi sõnu laenates – lõbusalt saeme oksa, millel istume.


Praegu hakkab saagimine silma Viljandis Uuel ja Tartu tänaval. Elan minagi kaasa kodumaise põlislooduse taandumisele naeruväärsete dekoratiivistikute ees, millest pole rõõmu ei lindudel, putukatel ega samblikel. Aga nood mõned puud pole siiski asja tuum.


Asja tuum on totaalses äraviskamiskultuuris ning meie võimes ja tahtes sellist priiskamist endale lubada. Vaadakem seda absurdi objektiivse pilguga. Alles me viskasime ära ametite maja, mille ehitamist mäletan ähmaselt veel omaenda lapsepõlvest. Asemele ehitame «energiatõhusa» monumendi. Peatselt viskame ära kultuuriakadeemia peahoone, mis on napilt paarkümmend aastat vana. Kunst nõuab ju ohvreid, miljööväärtuse nimel toome tänavakivegi lausa Hiinast.


EDENDASIME ETTEVÕTLUST, koorides üles Tallinna tänava ja kaevame üles tuhandeid kuupmeetreid Uut tänavat. Laenu- ja liisinguskeemide kaudu süstime naftat ja sütt selleks kõigeks masinaid ja materjale tootvate tehaste kateldesse, üha sügavamatesse kaevandustesse, üha tohutumatesse terminalidesse, üha otsatumatesse asfaldihektaritesse.


Asja tuum on üldrahvalikus silmakirjatsemises ja rohepesus. Tallinnas visatakse varsti ära äsja ehitatud Tammsaare park, sest Estonia teatrihoone, mille heaks Juhan Liivil oma ainsast kuuest kahju polnud, ei paku ooperirahvale enam «normaalseid» tingimusi. Tartus tahavad kunstnikud ära visata kesklinna pargi, sest muuseumis on äkki kitsaks jäänud. Noodsamad tartlased ajasid ära tselluloositehase. Nüüd keedetakse Eesti metsast tselluloosi Soomes ja Eestisse jääb pisut vähem raha, aga ERM-ist mööda neljarealist teed KUMU-sse sõita tahaks ikka. Riik muudkui andku häid asju ja klaarigu kuidagi ära halvad asjad nagu metsade raiumine ja kõik need teised ka.


TEGELIKULT POLE SEE üldse naljakas. Ei ole olemas kliimaneutraalset ehitamist, sest ehitamine tähendab alati kaevandamist, raiumist, jäätmeid. Rahuldavalt kliimaneutraalne hoone või rajatis on aga ainult juba olemasolev hoone või rajatis. Rääkida kliimaneutraalsest uusehitamisest on silmakirjalikkuse tipp. Kui ehituslahendus on nutikam või energiatõhusam, on selle saaste lihtsalt mujal ja komponendid rohkem kordi ümber maakera tiirutanud.

On aeg juurteni ümber kujundada arusaamad arengust. Seda nii poliitikute kui ka kodanike suunalt. Kui kodanikud nõuavad poliitikutelt ehitamist ja muud luksust, siis nii saabki. On aeg tunnistada, kui ilusad ja head meie maad ja linnad juba on. Jooksvaid probleeme saab lahendada midagi eriliselt arendamata: siin muudatus liikluskorralduses või väiksemad parandustööd, seal tükike pargimööblit või haljastuskonteiner, kuskil äärekivi jalgrattasõbralikumaks siluda …

KLIIMA SOOJENEMINE ei ole naljaasi. See tähendab põuda, põlenguid, nälga, taude, rahvarändeid, sõdu. See on juba kohal. Okastraat idapiiril siin ei aita.


Selle sügise kohalike valimiste peateemad on kliimaneutraalsus, elurikkus, toiduturvalisus. Erakonnad ja valimisliidud hakkavad üksteist üle trumpama kavadega, kuidas uusehitamisest loobuda. Munitsipaaljuristidele makstakse palka selle järgi, kui tulemuslikult nad omavalitsusi arenduslepingutest lahti haagivad. Haljastus- ja hooldusteenuste konkursitingimustesse kirjutatakse sisse nõuded süsiniku sidumiseks ja elurikkuse kasvatamiseks. Ettevõtjad hakkavad üksteisele silmi ette andma selliste nutikate lahendustega nagu niitmiskordade vähendamine, hooldamine kariloomadega ja kahjuritõrjeks lindudele pesitsusvõimaluste loomine.

Kodanikud, kas te oma lapsi ei armasta? Kui tahate, et teie lastel üldse mingi tulevik oleks, nõudke stagnatsiooni! Ainult unine väikelinn saab olla kliimaneutraalne ja kestlik.


Avaldatud 18.08.2021 Sakalas.

https://sakala.postimees.ee/7317592/priit-kalev-parts-kaib-kliimasoda-ikka-kostab-tango