top of page
  • TULE

Priit-Kalev Parts. Maailm on väsinud revolutsioonidest



Üks tont käib mööda ilma. See on revolutsioonitont.

Innovatsioon. Pööre. Läbimurre. Avangard. Uudne, moodne, progressiivne, originaalne, tänapäevane.


Lakota indiaani aktivist Russell Means tõdeb oma kuulsas kõnes „Üks ja sama laul“*, et Euroopa ootab alati ärevalt mingit lunastajat, olgu too siis Jeesus Kristus, Karl Marx või Albert Einstein. Meansil on lihtne rusikareegel: „Euroopaliku revolutsioonilise õpetuse tõelist olemust ei saa hinnata selle järgi, milliseid muutusi ta lubab teha euroopalikus võimustruktuuris ja ühiskonnas. Seda saab hinnata ainult selle järgi, milline on selle õpetuse mõju mitte-Euroopa rahvastele. Sest iga revolutsioon Euroopa ajaloos on tugevdanud Euroopa kalduvust ja võimekust eksportida hävingut teistele rahvastele, kultuuridele ja keskkonnale.“

Filosoof Slavoj Žižek, kes paistab pidavat revolutsiooni mõõdupuuks indiviidi vabastamise lubadust ja ehedat tegu, jutustab loo Austria patsifistist, kes olevat sattunud Jugoslaavia sõdade ajal serblase ja albaanlase väitluse juurde. Patsifist püüdnud osapooli lepitada, kutsudes üles läbirääkimiste teel vägivallatut lahendust otsima. Žižek tabanud serblase ja albaanlase kiire pilguvahetuse, mis ütles: „No on idioot, me ju ainult manipuleerime etniliste narratiividega, asi on võimus ja rahas.“

Et lugu hinge- ja ihulähedasemaks muuta, kujutame ette, et eestlane või lätlane olevat juhtunud Molotovi-Ribbentropi pakti läbirääkimiste aegu kuulma Hitleri ja Stalini vaidlust. Hitler ja Stalin kiitnud kumbki oma revolutsiooni, üks rahvaühtsust, teine võrdsust. Eestlane püüdnud neid lepitada, mille peale Hitler ja Stalin vahetanud pilgu: „No on idioot, me ju ainult manipuleerime revolutsiooniliste ideoloogiatega, asi on võimus ja rahas.“

Nüüd maname silme ette mõne värskema kultuurisõja, ütleme, väärtus­konservatiivi ja sallivuslase mõõdu­võtmise. Sekkub heasoovlik kaunishing: „Otsige alust solidaarsuseks!“ Kas väärtuskonservatiiv ning sallivuslane ei vangutaks tähendusrikkalt pead ja vahetaks kiirpilku: „No on idioot, me ju ainult manipuleerime moraalilugudega, asi on võimus ja rahas.“

Kas väärtuskonservatiivi või sallivuslase revolutsioon jätab uraani või kildaõli, vase või liitiumi või fosforiidi põlisrahvaste jalge alla, olgu siis Põhja-Ameerika tasandikel, Kongo vihmametsades või Lapi tundrates? Kas see tagab traditsiooniliste kogukondade tegeliku kontrolli viimaste neile jäänud maade ja vete üle? Kas nende järelpõlved saavad edasi kanda oma maailmavaadet, traditsioone ja väärtusi? Kas see vähendab kaevandamist või metsaraiet Eestis, nii et traditsioonilised maaelatusalad põllumajandusest ja kalapüügist palkehituseni kestavad põlvest põlve?

Kui vastus on pikk ja keeruline, on asi klaar – ikka ja jälle seesama vana laul.


Tekst avaldatud nädalalehes Sirp 12.01.2024

Comments


bottom of page