• TULE

Priit-Kalev Parts. Vastastikku tagatud hävituse spiraal


Paljuski sama ketiga, millega oleme aheldatud majanduskasvu, fossiilkütuste ja SKT-maagia külge, oleme lukustatud ka militaarkulude kasvu külge.


Priit-Kalev Parts, (Tulevikuerakond)


Poliitikast peab püüdma mõelda nagu keemiast. Kui kergestisüttivaid asju väga palju kokku kuhjata, siis ühel hetkel hakkab tossama või käib kärakas. USA osakaal kogu maailma sõjakuludest on 39%, kõigi NATO maade oma kokku üle poole. Venemaal oma ajalooliste hirmude ja koolikiusaja mentaliteedi juures kõigest mannetu 3,1%, piinlik küll. Kui meenutada, et Nõukogude Liidult kuulub pärandusena Venemaale maailma suurim tuumaarsenal, siis see on kuratlikult liiga ohtlik püssirohutünn, et sellele läheneda pelgalt moraalse hea ja kurja võitluse instinktiga. Moraalses mõttes saab ainult nõustuda Viivi Luigega, et kuri mees tekib rahva nõudmisel või vaikival kaasosalusel (PM 16. III). Muidugi on Putin sõja- ja keskkonna­kriminaal. Siiski, Putini ja Vene maailma lõputul ja igakülgsel demoniseerimisel on oht jätta analüüs asendustegevuseks. Küsimused nagu „kes alustas?“ ja „kes on süüdi?“ ei ole sõja puhul kaugeltki esmased küsimused.

Mäletatavasti on paljud NATO liikmesmaad eesotsas Prantsusmaa ja Saksamaaga alati olnud Ukraina NATOga liitumise vastu, nähes selles tarbetut provokatsiooni ja korruptiivset probleemipundart.2 Ukraina ja Venemaa sõjatööstuskompleksid on ajalooliselt tihedalt läbi kasvanud. Ukraina valdab tohututes kogustes kriitilist sõjasaladust, mille NATOsse kandumine halvaks Venemaa tuumaheidutusvõime.3 Ukraina toodab Venemaale asendamatut sõjatehnikat, on vähemalt enne Krimmi hooldanud Vene tuumaarsenali, valmistab juppe helikopteritele ja rakettidele, millega teda ennast nüüd pommitatakse.4 Kuigi pärast Krimmi on relvakaubandus Venemaaga kõvasti kukkunud, moodustas see 2020. aastal endiselt 20% Ukraina relvaekspordist.5 Kahtlustatakse, et Nõukogude standardile rajatud sõjandusega riikide (Hiina, Serbia, Iraan jt), Venemaa mitmesuguste välisoperatsioonide (valdavalt naftarikastes Lähis-Ida ja Aafrika riikides) ja Ukraina enda smugeldajate kaudu käib äri katkematult edasi. Muidugi on muist selliseid vihjeid osa Venemaa infosõjast, kuid arvestades sissetöötatud mustreid Krimmi annekteerimisele eelnenud Vene-Ukraina-Hiina sõjakaubanduskolmnurgas 6 ja Ukraina relvaäri skandaalirohket lähiajalugu 7 poleks see kuigi ootamatu. Selles ei ole muidugi midagi Ukrainale ainuomast – hoolimata 2014. aasta relvaembargost müüsid ka ELi liikmesmaad Venemaale relvi edasi veel vähemalt aasta-paar tagasi. 8

Suurvõimud reageerivad väga ennustatavalt, kui nende piiri või huvide läheduses midagi liigutab, eriti kui liigutajaks on teine suurvõim. Võime endale ja venelastele tuhat korda kinnitada, et NATO on rahukaitseorganisatsioon. Aga kui korraks püüda mõelda end Moskva nahka ja hinge, saab selgeks, et Kremlile ei hakka see kunagi nii paistma. Kujutage ette, et omaaegne Varssavi Lepingu Organisatsioon oleks alustanud Mehhikoga liitumisläbirääkimisi. Küllap oleksid jänkide tankid väga kiiresti kivist kasvavate kaktuste maale veerenud. Kuubas oleks 1962. aastal napilt juhtunud midagi hoopis hullemat, õnneks suudeti terakese blufi, hea õnne ja osapoolte kompromissivalmidusega asi ära klaarida. Või mõelgem maailma suurima naftasõltlase rohkem kui 30 aastat kestnud operatsioonile Lähis-Idas, kus paikneb üle poole maailma naftavarudest.


Sõjatööstuse dünaamikat dikteerib USA

On pime ja primitiivne kujutada läänt moraalimajakana: ju ikka igal pool askeldab hulk reaalpoliitikuid oma halbade ja veel halvemate valikute vahel, kuigi läänes on sõel tihedam või lihtsalt … läänelik. Tuumarelvastust moderniseerisid hoolega nii Bush (võitluseks terrorismiga!), Obama kui ka Trump. Just Nobeli rahupreemia laureaat Obama ajal jõudsid sõjakulutused uuesti külma sõja tasemele. Just koroona-aastatel on USA sõjakulude mahtu sihikindlalt kasvatanud, laskmata end liigutada üldisest majanduslangusest ja sellest, et konkurendid, isegi Venemaa, epideemia ajal oma sõjakulusid vastutahtsi veidi ikkagi kärpisid. USA sõjakulud on suuremad kui järgmise 12 riigi omad kokku. Seega dikteerib sõjatööstuse dünaamikat maailmamajanduses selgelt USA, teised sörgivad sabas, reageerivad, püüavad rongist mitte maha jääda.

Kõik see kahtlemata ei õigusta Venemaa vallutussõda Ukrainas. Vaevalt et meil praegu enam on paremat valikut kui Ukrainat kõigiti toetada. Kuid tuleb hingata sügavalt sisse ning küsida märksa laiemalt kui ainult ühele sõjale mõeldes: mis võimaldab sõdu nüüd ja edaspidi? Mis kasumisse puutub, siis on selge, et sõjatööstuse huvi pole, et sõdu võidetaks, siis jääksid nad kundedeta. Sõjatööstuskompleksi kui kasumile orienteeritud valdkonna äriline huvi on, et sõdu peetaks. Sõjatööstuse turg on globaalne ja ameeriklased sel turul kaugelt kõige paremad ja suuremad tegijad.

Igal tegijal on oma konkurentsieelised ja raskesti kättevõidetud positsioonist maailmamajanduse tööjaotuses hoitakse kümne küünega kinni: USA osa maailma relvaekspordist on 37%, järgneb Venemaa 20%-ga, edasi Prantsusmaa (8,2%), Saksamaa (5,5%) ja Hiina (5,2%).9 Veel 2012. aastal oli Ukraina neljas relvaeksportija maailmas,10 kuid sõda Donbassis lõi sõjatööstusele nii suure siseturu, et ekspordi poolest langes Ukraina 12. kohale.

Tuleb tõdeda, et nurjatul kombel on nii meie vaenlaste kui ka sõprade majandus, poliitika, vaimsus pikuti ja põigiti läbi põimitud sõjatööstuse huvidega. Käesoleva aasta alguses, kui meie nääklesime elektriarvete üle, muretsesid juba nii mõnedki ettenägelikud konfliktitöösturid ja -investorid selle pärast, et viimati Venemaa ainult ärpleb ja sõda ei tulegi.11 Mure osutus alusetuks: 2022. aas­taks prognoosib sõjatööstus 7% kasvu ja sõjatööstusettevõtete aktsiad tõusid märtsis kohati kümneid protsente.12

Niisiis on Ukraina sõda erakordselt hea äri paljudele nii läänes kui idas, paraku koguni Ukrainas endas. Sõda on maailma suurim tööandja 13 ja megatööstus, mis on keerukalt läbi põimunud nii silindri ja sigariga kapitalistide, teaduslik-tehnilise eliidi kui ka lihtsate inimeste huvidega. Sõja ajal kerkib pinnale igasuguseid sogasest veest kalastajaid, sest rahvas ei torise enam maskide ega elektriarvete pärast, vaid on reipalt nõus sõjamakse maksma. Sellises olukorras tuleb väga valvsalt jälgida, mis juttu meile aetakse, mida äkki nüüd ja kohe on vaja teha või osta – raiemahtude kasvatamisest 14,15 soola- ja relvaostudeni.

Paraku on seda lihtsam öelda kui teha. Kuigi militaarkulude kasv lisab riske igal rindel, ongi toru toru vastu olukorras väga raske ja talupojamõistuse seisukohast vale hetk näha või teha muud kui torusid. Ka saab globaalne sõjatööstuskompleks praegu piiramatult parimat eetriaega. Kurbloolisus seisneb selles, et eksponentsiaalselt kasvava võidurikastumise ja -relvastumine tingimustes on meil oodata üha vähem päevi, mil saaks militaarkulude keerukad ja ebamugavad kaas- ja vastastikmõjud rahus jutuks võtta. Ilmekalt näitab seda Ukraina, kus 2014. aastast saadik kestnud sõda äsja lihtsalt hoogustus. Aga kuidagi tuleb sõjastressi võitle-või-põgene faasist välja tulla ja sõjatööstuskompleksi dikteeritud business as usual’i nõiaringist väljapääsu otsima hakata.

[...]

Artikli pikem täistekst on loetav 22.04.2022 Sirbis


2 https://www.nytimes.com/2008/04/03/world/europe/03nato.html

3 https://www.nextbigfuture.com/2014/05/putin-failed-ukraine-built-about-600-of.html

4 https://www.rferl.org/a/russia-ukraine-military-equipment/25312911.html

5 https://www.businessperspectives.org/images/pdf/applications/publishing/templates/article/assets/16007/IM_2021_04_Zhuravka.pdf

6 Sarah Kirchberger, The end of a military-industrial triangle: arms-industrial co-operation between China, Russia and Ukraine after the Crimea crisis. SIRIUS – Zeitschrift für Strategische Analysen 2017.

7 Ukraina sõjakaubanduse mängis kuulsaks Nicolas Cage filmiga „Lord of War”. Kuigi metsikud 1990ndad on selgelt möödas, tekitab Ukraina relvaäri sisekonfliktides riikide ja läänevaenulike organisatsioonidega ning vahel ka relvaembargode eiramine NATO ja ÜRO tasandil tänini peavalu. https://zaborona.com/en/the-secret-paths-of-ukrainian-arms-smugglers-a-zaborona-investigation/

8 https://www.investigate-europe.eu/en/2022/eu-states-exported-weapons-to-russia/

9 Trends in International arms transfers, 2020. https://sipri.org/sites/default/files/2021-03/fs_2103_at_2020.pdf

10 Vt eelmine viide.

11 Näiteks sõjatööstushiid Raytheon Technologies tegevjuht teatas avalduses investoritele 25. I 2022, et pinged Ida-Euroopas ja mujal tõotavad lähiajal kasu. https://theconversation.com/ukraine-the-worlds-defence-giants-are-quietly-making-billions-from-the-war-178806

12 Vt eelmine viide.

13 Maailma suurim otsene tööandja on USA kaitseministeerium, järgneb Hiina Rahvavabastusarmee, alles seejärel tulevad Walmart ja McDonald’s. (https://www.weforum.org/agenda/2015/06/worlds-10-biggest-employers/?link=mktw). Kuid sõda annab tööd ka tellimuste kaudu, näiteks 2016. aastal oli USA tootmissektoris sõjatööstus otsene tööandja 14,7%-le inimestest. https://watson.brown.edu/costsofwar/files/cow/imce/papers/Pentagon%20Fuel%20Use%2C%20Climate%20Change%20and%20the%20Costs%20of%20War%20Revised%20November%202019%20Crawford.pdf

14 https://epl.delfi.ee/artikkel/96141685/raul-kirjanen-julgeolekupoliitiline-kobarkakk-peame-otsustama-kas-toetame-venemaad-voi-ukrainat

15 https://epl.delfi.ee/artikkel/96142797/erametsaliidu-juht-paindumatu-linnurahu-tahendaks-tohutut-survet-kasutada-puidu-asemel-vene-gaasi