• TULE

Raudtee renessansist
















Mihkel Kangur


Näha Rail Balticus lahendust praegusele kliima-, pandeemia- ja majanduskriisile on sama kui hommikuse konjakipitsiga ravida alkoholismi. Raudteele üleloomulike võimeid omistavad «eksperte» ei huvita tegelik mõju loodusele ega tõelised arvutusmudelid, kirjutab Tallinna Ülikooli jätkusuutliku arengu dotsent ökoloog Mihkel Kangur.


MCovid-19st tingitud pandeemia on inimkonna tarbimispummelungi tagajärg ja sellest tingitud kriis on suurepärane võimalus võtta ette mõningaid muudatusi oma elukorralduses. Kahjuks soovitab Raivo Vare artiklis «Koroonakriis ja oodatud raudtee renessanss» (PM 17.09) piltlikult hommikuseks peaparanduseks võtta pits konjakit, mis populaarse väärarusaama järgi peaks aitama kehasse kogunenud aldehüüde lõhustada, kuid tegelikult on märk tervist laastavast sõltuvuskäitumisest.


Me oleme tuure koguva keskkonnakriisi alguses, mille on valla päästnud majandusotsused. Hästi korraldatud raudteeühendused võiksid ju aidata keskkonnakoormust vähendada. Raudtee peaks justkui olema keskkonnasõbralik transpordiviis. Laialt levinud arusaamad ei pea aga alati paika. Kui võtta arvesse raudtee rajamisega seotud keskkonnakulud, siis ei pruugi raudteetransport olla sugugi keskkonnasäästlikum kui alternatiivid. Arvutusi võib ju ironiseerida, kuid Rail Balticu tasuvusanalüüsis on endiselt alles miljardite eurode suurune viga, mis osutab väga selgelt olulisele tõsiasjale, et sellise tee rajamine ei too kliima- ega keskkonnahoidu.


Ka Rail Balticu tasuvusanalüüsis on inimelud rahaliselt arvesse võetud, kuid arvutused ei näita mitte inimelude säästu, nagu osutab Raivo Vare, vaid Rail Balticu rajamise tagajärjeks on rohkem hukkunuid. Võltsitud tasuvusanalüüs pole lihtsalt paber ELi raha kättesaamiseks, vaid ebaefektiivselt kasutatud raha maksab inimelusid ning tekitab looduskahju.


Vaadates rahvastiku paiknemist Lääne-Eestis ja rääkida poole Eesti elanike vajaduste rahuldamise paranemisest on kergelt öeldes liialdus. Kui raudtee ei läbi asulaid ja inimesed peavad rongile jõudmiseks istuma autosse, siis on vähe loota, et nad vahetavad enam sõidukit. Seega pole kuidagi alust eeldada, et Pärnu maanteel hakkaks sõidukite arv kahanema.


Millegipärast soovitab lugupeetud ettevõtja raudtee osas teha renessanssi, mitte innovatsiooni. Näha midagi ihaldusväärset selles, et kasutusele võtta möödunud sajandil laialt kasutatud tehnoloogiaid, selmet olla näiteks vesinikul põhinevate energiakandjate edendaja, on kuidagi rumal eesmärk. Innovatsioonivõimaluste ja keskkonnatingimuste eiramisele üles ehitatud majandusmudel on meid siia keskkonnakollapsi lävele toonud, sama mudeliga jätkamine sellest välja ei too. Nagu näitas kodanikuliikumise Avalikult Rail Balticust ja Eesti Looduskaitse Seltsi ühiskaebusele järgnenud reaktsioon, on keskkonnateemad otsustajatele endiselt vaid paberite korda ajamise küsimus, mitte reaalne mure.


Kindla lahendusena on meil endiselt võimalik rekonstrueerida olemasolev raudteetrass, millega kaasnevad tunduvalt väiksemad keskkonnakulud. Selle rekonstrueerimine Rail Balticu vajadustele vastavaks on korrektselt läbi analüüsimata, kuid ilmselt oleks keskkonnakahjud tublisti väiksemad.


Suure raha kättesaamise nimel meie ressursside paigutamine keskkonda hävitavasse tegevusse on samaväärne hommikuse konjakijoomisega. Oleks aeg see lõpetada.


Postimees "Mihkel Kangur: raudtee renessansist", 23. september 2020 

Liitu meie uudiskirjaga!

  • White Facebook Icon

© 2020 Tulevikuerakond