Heiki Lill
ÜKS HUVITAVAMAID valimislubadusi, mida hoogsalt anti ka pärast riigikogu valimisi, oli likvideerida nõndanimetatud süvariik.
Möödunud aasta kevadel pärast valitsuse moodustamist hakkasid aset leidma huvitavad sündmused. Eredaim mälestus on kindlasti politsei- ja piirivalveameti juhi kangutamine. Sellele järgnes täiesti arusaamatu väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri saaga. Too minister ei rääkinud suurt midagi ja ehk see oligi tema ainus voorus, sest just oma väljaütlemiste pärast ta ametist priiks sai. Ilus ei olnud ka maaeluministeeriumis sündinu, mis viis ministri tagasiastumiseni.
Nende ministrite koduerakond on avalikkusele kõike seda selgitanud, viidates tugevalt soovile likvideerida süvariik. Lõpetati töösuhe hulga ametnikega ning võis ju tõesti tunduda, et tegu oli süvariigi väljajuurimisega. Reaalsuses aga hoopis süvendati seda «süvariiki». Lahkunud ametnike asemele on palgatud uued ametnikud – need, kes on ustavad ühele kindlale poliitilisele vaatele. Ei midagi uut siin päikese all. Kõik kordub. Samamoodi on tehtud varem ja tehakse edaspidi, loodetavasti siiski üha vähem.
Kui ametkonna oma käpa alla saamisega on koalitsioon – kas sellesse kuuluvad erakonnad eraldi või koos – hästi hakkama saanud, siis selle aasta koroonakriis on andnud võimaluse sõltuvusse seada ka ettevõtjad ja ettevõtted. Kaks suuremat ettevõtet, mis on saanud riigilt toetust, on Porto Franco ja Tallink (siinkohal pean ausalt mainima, et minulgi on Tallinki aktsiaid ja seega pole ma selles küsimuses erapooletu).
Esmalt tuleb lugejale meelde tuletada, kust tulevad riigi antavad toetused. Ükskõik mille tarvis riik ka raha ei jagaks, olgu siis teede korrashoiuks, hariduseks, pensioniks või ettevõtete toetuseks, see tuleb ainult ja ainult maksumaksja taskust. Sinu taskust.
Maksumaksjad võib jaotada kolme kategooriasse: Eestis resideeruvad füüsilised isikud, Eestis resideeruvad ettevõtted ja Euroopa Liidu liikmesriikide maksumaksjad, kellelt tuleb nii-öelda Euroopa Liidu raha. Kui väidetakse, et toetusi makstakse laenurahast, petetakse ennast veel mitmekordselt: laenuraha tuleb ju kunagi tagasi maksta. Loota sellele, et laen kustutatakse, on üsna kergemeelne ja ennatlik.
Miks siis on mindud seda teed, et antakse toetusi mõningatele ettevõtetele? Millega on need ettevõtted ära teeninud erikohtlemise ning miks tehakse erandeid?
Olen täielikult seda meelt, et inimeste töökohtade säilimist tuleb toetada, ning usun, et kui kriis möödas, soovib suur hulk inimesi ka Soome ja Rootsi laevaga sõita. Laevaga, mille omanik on Eestis registreeritud ettevõte ja mille töötajad on Eesti kodanikud. Kuid see ei saa tähendada, et reeglitest tuleb mööda minna ning tekitada ebatervet konkurentsi teiste ettevõtetega. Toetuste andmisel peab kõik olema arusaadav: miks, milleks, kui palju ja mis ajaks. Praegu on neile küsimustele antud vastused spekulatiivses vormis, seega arusaamatud.
LOODA PARIMAT, kuid valmistu halvimaks. Parima lootmise alus on, et kõike seda tehakse eestimaise ettevõtluse elushoidmiseks. Halvima kartmise alus on aga süvariigi süvenemine: maksumaksja rahaga kaevatakse süvariiki üha sügavamaks ning ettevõtjad on nähtamatute sidemetega valitsuserakondade küljes kinni ega saa lahti enne, kui on sobilikul ajal teinud parteikassasse annetuse. Muidugi puhtast südamest ja maailmavaate jagamise tõttu.
Äärmiselt frustreerivalt mõjus uudis, et valitsus otsib pensionide erakorraliseks tõstmiseks raha. Majanduslanguse tingimustes! Kuidas on see võimalik? Kas tõesti on laenuraha nii palju, et seda saab kasutada pensionide tõstmiseks?
Jällegi, ka minu hinnangul ei ole pensionid kuigi suured ja neid tuleb kindlasti tõsta, kuid teha seda erakorraliselt on puhas populism, mitte riigimehelik ja tulevikku vaatav käitumine.
Ametkond parteist sõltuvusse seatud. Ettevõtted samuti. Pensionärid ära ostetud. Kui see ei ole süvariik, mis siis on?