Märt Läänemets. See paeluv Hiina

Märt Läänemets

Chris Patten, Suurbritannia kroonikoloonia Hongkongi 28. ja viimane kuberner (1992–1997), hilisem Euroopa Komisjoni välissuhete volinik (1999–2004), ilmselt üks parimaid ja selgepilgulisemaid Hiina-tundjaid lääne tipp-poliitikute ja diplomaatide seas, on oma 1998. aastal ilmunud mälestusteraamatus «Ida ja lääs: Hiina, võim ja Aasia tulevik» («East and West: China, Power, and the Future of Asia») hoiatanud, et Hiina kohtlemine «Mingi-aegse portselanvaasina» toob lääne demokraatiatele ainult häda kaela, sest kommunistlik režiim ei jäta seda ära kasutamata oma mõjuvõimu laiendamiseks kõigi vahenditega nii kodus kui ka väljas.

Portselanvaasi all pidas ta silmas seda, et Hiina suhtes kiputakse rakendama topeltstandardeid: mida teiste riikide ja valitsuste puhul kompromissitult taunitakse, see jäetakse Hiina puhul tähele panemata või vaadatakse sellele lihtsalt läbi sõrmede, sest… see on ju Hiina! Põhjenduseks ikka, et Hiina on tõusev, Hiina on arenev, Hiina kompartei ei ole enam see, mis ta oli Mao ajal, andkem Hiinale aega, ärme teda ärrita, sest see võib Hiina arengut destabiliseerida jne. Sest Hiina turgu on meil ju väga vaja ja see kaalub üles kõik tema «väiksed vallatused» ja suured üleastumised. Hiinale tuleb kõik andeks anda, teda tuleb kohelda eriliselt. Muidu võib õrn portselan ju katki minna või rikutud saada.

Patten teadis, mida räägib, sest oma valitsuse esindajana kohapeal Hongkongi Hiina RV-le üleandmist ette valmistades nägi ta lähedalt, mida Pekingi valitsejad ja nende meetodid endast kujutavad. Huvitaval kombel nimetatakse teda ka lääne meedias siiamaani mõnikord vastuoluliseks kuberneriks, sest suuresti just Patteni «süü» oli see, et Hongkongis juurutati viimastel aastatel senisest laiemalt demokraatiat, sealhulgas viidi sisse laiapõhjaline seadusandliku kogu valimine, mida seal varem ei olnud. Ja mis pidi seal kehtima jääma vähemalt viiekümneks aastaks. Kuidas Pekingi valitsus Hongkongi suhtes oma sõna peab, seda teame hästi viimase aja ja lausa viimaste päevade sündmustest seal.

Hiina poolelt sai Patten kogu oma kuberneriaja selle eest küllaga tuld ja tõrva kaela. «Ida hoor», «mürgine madu», «kurjategija, kes teenib ära kümne tuhande põlvkonna needuse» olid igapäevased tiitlid, millega Hiina ametiisikud ja press teda õnnistasid. (Viibisin 1990. aastail ise mitu puhku pikemalt Hiinas ning mäletan neid pealkirju ja sapiseid lugusid Hiina lehtedes.)

Selle loo võiks siinkohal lõpetada meenutusega, et legendaarsele meedia- ja kirjastusmagnaadile Rupert Murdochile kuuluv HarperCollins keeldus toona Hiina survel Patteni raamatut avaldamast, sest peremehel seisid ees mingid suuremad diilid. Kui «Ida ja lääs» kirjastuse Crown väljaandel siiski ilmus, ehtis selle kaant uhke punane tempel kirjaga «The Book Rupert Murdoch Refused to Publish». Väga ilmekas näide, kahjuks kaugeltki mitte ainuke, kus Hiina tsensuur on otseselt mõjutanud lääne vaba sõna avaldamist. Ikka kantuna hoiakust, et «Mingi portselanile» ei tohi viga teha.

Patten aga juhtis oma raamatus kibeda irooniaga tähelepanu veel sellele, et iroonilisel moel aitavad «Mingi portselani» suhtumist jõudsalt võimendada kaht tüüpi inimesed meie endi seast, kes arvavad ennast igal võimalikul ja võimatul moel olevat kohustatud Hiina eestkostjatena esinema. Esimene tüüp on Old China Hand (OCH), Hiina asjatundjad ja kultuuri austajad, kes kõige selle üleva ja iidse taga, mida Hiina kultuur on maailmale andnud, ei näe ega taha näha Hiina tänast poliitilist tegelikkust. Teine tüüp on Good Friends of China (GFC), ajakirjanikud ja reisimehed, kes omapead või sageli Hiina valitsuse poolt kinnimakstuna ja «õigete» giidide juhendamisel reisivad Hiinas ringi ning seejärel, täis eksootilisi muljeid ja läbinud pehme ajupesu, hakkavad Hiina kommunistliku valitsuse apologeetideks ja selle poliitika hukkamõistjate vihasteks kriitikuteks.

Mõlemad tüübid on loomulikult esindatud ka meil Eestis. Eriti silmatorkavalt neilsamadel 1990. aastail, mil Hiina ülistamine oli pigem norm. Prominentsematest GFCdest meenuvad literaat Olev Remsu, kellel mitme Hiina poolt kinnimakstud reisi tulemusel valmis pamflett «Kevad Hiinas» (raamatuna 2002), mida omal ajal Postimehes arvustasin, ja kadunud telelegendi Mati Talviku üsna paatoslikud ja samas faktivigu täis Hiina-saated kuskilt samast ajast, mis praegugi ERRi arhiivis. Aga eks oli teisigi; üsna kaua aega paraku ka meie välispoliitika guru Marko Mihkelson, kes viimasel ajal on küll suunda muutnud. On temagi aru saanud, et Hiina ülistamine pole enam in ja sellega läbi ei löö.

Viimasel ajal on realistlikum pilt Hiina poliitilisest tegelikkusest tõesti domineerima hakanud, sest infot on rohkem ja uus ajakirjanike põlvkond, vähemalt parem osa sellest, viitsib teemade uurimisel rohkem tööd teha. Ja 20 aastaga on Hiina oma jõudu tunnetades jõudnud ka uuele tasemele. Tema survet ja kombitsaid on lihtsalt tunda nii palju ja nii laialt, et ükski OCH ega GFC ei mõju enam tõsiselt võetavana.

Seda suurem oli minu üllatus või lausa jahmatus, kui ma paar nädalat tagasi lugesin otse jõulude eel ilmunud Postimehe nädala lugu Mihkel Mutilt «Hiina piir ja Eesti müür», milles lugupeetud kirjanik ja arvamusliider kutsub üles Hiinat mitte demoniseerima. Ja ärgitab Hiinale lausa kaasa tundma, seast Hiinal olla ju sarnane saatus ja oht, nagu Eestilgi, et ta võib ennast kaotada. Pähe ei taha mahtuda ka Hiina autoritaarsuse õigustamine: oht terviklikkuse kaotamise ees paistab Hiina puhul olema õigustus vabaduste piiramiseks. Siin tahaks küsida: aga mis on Hiina kui tervik? See on ju aegade jooksul vallutatud-alistatud rahvaste kogum, millest niinimetatud Päris-Hiina moodustab ainult väiksema osa. Üsna analoogne Venemaaga, mis on ka ainuke analoogia tänapäeva maailmas, millega Hiinat saab võrrelda.

Otse õõvastavalt mõjub Muti kerge ülelibisemine uiguuride teemast: «… uiguuride kohtlemine on meile kui endisele okupeeritud rahvale valus.» Ja see ongi kõik. Meie pisike ebamugav emotsioon. Unustame ära, et uiguuride ja teiste Hiina koosseisu sunnitud rahvaste julm ja süstemaatiline represseerimine on ammu genotsiidiks kuulutatud ning Hiina valitsus ei salgagi oma eesmärki: riigi kõikide vähemusrahvaste ümberrahvastamist hiinlasteks (vt Andres Herkeli lugu «Hiina uus rahvuspoliitika»). Ja kogu loo moraal: Eesti peab Hiinaga hästi läbi saama ja tegema «kompromisse», sest «​… ei tohi ise enneaegu muhku norida».

Praeguse infotulva juures tundub Mihkel Mutt neis arutlustes tulevat küll otsekui mõnelt teiselt planeedilt. Või… järsku on mängus Hiina viisa või mõni muu privileeg, mida korraliku GFCna tuleb välja teenida?

Mutti võib kuidagimoodi välja vabandada ehk sellega, et ta räägib oma «sõltumatu arvamuse» kõrgustest mingist abstraktsest Hiinast, eirates seda, et tänapäeva Hiina probleem on selle poliitiline režiim – kommunistlik partei. Kui Hiinat samastatakse Hiina Kommunistliku Parteiga, siis on see ikka tõsine probleem probleemist arusaamisel.

Lõpetaksin aga taas Chris Patteni üsna värske tsitaadiga Hong Kong Watchi 6. jaanuari loost, mis on pühendatud aasta esimestel päevadel Hiina võimude poolt Hongkongis toime pandud 53 demokraatide liidri arreteerimisele ja taunib selles valguses Euroopa Komisjoni poolt möödunud aasta viimasel päeval heaks kiidetud investeeringute lepingu kava Hiinaga:

«Kasutades ära olukorda, kus kogu maailma tähelepanu on poliitilisel ja pandeemiaga seotud segadusel, on Hiina Kommunistlik Partei asunud Hongkongis veel kõvemini kruvisid kinni keerama. Demokraatia on nüüd siis selgelt kuulutatud ebaseaduslikuks. Hongkongi kodanikke tahetakse jõuga panna armastama Pekingi kommuniste või muidu… Liberaalsed demokraatiad üle kogu maailma peavad järjekindlalt ja otsustavalt vastu seisma sellele vaba ühiskonna brutaalsele hävitamisele ja Xinjiangis toimuvale rahvuslikule genotsiidile.

On täiesti mõeldamatu, et Euroopa Parlament võiks toetada seda viletsat lepingut, mida Euroopa Komisjon kavatseb Pekingiga sõlmida. See on ülisuur strateegiline prohmakas ajal, mil president Biden hakkab otsima liberaalsete demokraatiate koostööd ja partnerlust, et hakkama saada Hiina kommunistide jõhkra käitumise ja rahvusvaheliste normide ründamisega. Me ei pea otsima viise Hiina ohjeldamiseks, vaid Hiina Kommunistlikule Parteile surve avaldamiseks.»

Patten rõhutab, et kui see leping peaks jõustatama, on see näkku sülitamine kõigile inimõigustele ja seab Euroopa kogu maailmale pilkealuseks. Ta tuletab Euroopa poliitikutele ka meelde, et just mitmed maailma juudiorganisatsioonid on otsustavalt mõistnud hukka Hiina tegevuse Xinjiangis ja võrrelnud seda Teise maailmasõja aegse holokaustiga. (Vt nt Briti ülemrabi Ephraim Mirvise avaldus; Briti juutide esindajate nõukogu kiri Hiina RV suursaadikule.)

Siin on midagi, mille üle ka kõige veendunumad «Hiina head sõbrad» võiksid üritada mõtelda.

Postimees "Märt Läänemets: see paeluv Hiina", 18. jaanuar 2021