top of page
  • TULE

Tiiu Kuurme. Kas rahvale on saanud osaks riigi moraalne pankrotistumine?



Kasvatusteadlane Tiiu Kuurme arutleb Eesti demokraatia seisukorra ja riigi kodanikuks olemise üle. 

Sada üks kõrgepalgalist ametikohta on rahva kirgede ja võitluste saatel taas kord jagatud ning uus valitsemine paigas. [...] Tulemus või siis tagajärg ei kustutanud ühtki olnud probleemi, vaid tõi mitmeid juurde. Mille oleme meie, rahvas kui kõrgeima võimu kandja siis saanud – kas (riigi)võimu või (riigi) juhtimise? Neil on erinevus, ja peaaegu sama suur nagu demokraatial ning autokraatial.

Juhti huvitab, mis tema hoole alla usaldatud riigist/ettevõttest/kogukonnast saab, ja ta teab, et võttis vastutuse. Võimu huvitab peamiselt võimu säilitamine ja selle kõigutajate kõrvaldamine. Võim tohib seda, mida juht ei teeks ega ka tohiks, nagu äravõtmine, kinnipanemine, hirmutamine, kehtestamine. Võimu ei saa kohustada kellegagi läbirääkimisi pidama, juhtimine pole nendeta võimalik.

Juhti huvitab, mida juhtimisest arvatakse ja kuidas hinnatakse selle tulemusi, võimule on see ükskõik, niikuinii temalt võimu ära võtta ei saa. Juhti huvitavad tagasisideküsitlused ja meeskonna arvamus, võim kardab ja ignoreerib neid. Võim ei pea oma otsuseid kellelegi argumenteerima, ja ega seda tehtagi. Võim ei pea oma plaanide osas, mis saatuslikult igaühe elu puudutavad, tegema eelnevaid mõjuanalüüse ega konsulteerima teadlastega. Veendusime ju äsja, et mõjuanalüüsid selles osas, mis saab meie ühisest homsest, puuduvad. Niimoodi toimisid kunagi feodaalid.

Demokraatia lihtsaim määratlus on inimeste osalemine neid puudutavate otsuste tegemisel. Demokraatia seondub pigem juhtimise kui võimuga. On põhjust küsida, kuivõrd on kodanikkonna seas neid, kes veendunult teavad, et on saanud osaleda otsuste tegemisel, mis on saatnud seadusloomet, mis meid tänasesse olukorda seadnud. Sest kõik, mis hiljuti koalitsioonilepingu kujul rahvale munakivirahena kaela sadas, jäi oma alkeemiaga harjumuspäraselt väljapoole nägemisulatust, osalemisvõimalusest rääkimata.

Nüüd, kui juhtimist on järjest vähem ja enesekindlat hoolimatut võimu järjest rohkem, oleks kõrgeima võimu kandjal aeg küsida, mida on tänaseks kaasa toonud need seadused, mida aastakümnete jooksul on sepistatud ning mille alusel toimuvad valimised ja valitsemine. Millist tegelikkust need teenivad? Ja mida on need teinud riigi elanike usu, lootuse ja identiteediga? [...]

Sisuliselt peaks valimistel antud hääl olema isiklik ja kaalutletud eelistus, vastavuses maailmavaate ja tulevikuootustega. Kas saab olla midagi küünilisemat kui kanda see üle erakonnale, keda hääle omanik hingepõhjani võimule ei soovi, või läkski hääletama hoopis selle vastu. Selline seadus on ilmselgelt loodud mõnede võimu põlistamiseks ja mandaatide kasvatamiseks.

Kui põhjendatud kahtlusi e-valimiste osas (vastavus põhiseadusele, protseduurilise järelevalve võimalikkus, järelkontrolli võimalikkus) ei võetud riigikohtu poolt menetleda ja põhjendati seda segaste-ähmaste argumentidega, tekitab see vaid kahtluse, et midagi oligi varjata. Võimul ei ole vajadust tõestada, et kõik oli aus. Pööbel võimu ei kõiguta. Eesriie on lõplikult langenud ja oodata on sama kordumist. Gallupid küsivad: kas sa usud, et... Valimised olid niisiis maagiline ehk usupõhine toiming. Kas ei peaks riigiorganite valimine olema siiski fakti- ja tõenduspõhine? Usk tingib viibimise pimeduses, teadmatuses ning harduses Nende ilmeksimatuse ees. Sellist usku on kultiveerinud igasuguste ajastute võimurid. [...]

Kompetentsuse printsiibi võib unustada. Sest nii seaduseandjatel kui tegevvõimul puudub tööandja ees aruandluskohustus oma otsuste tagajärgede pärast, elementaarne vajadus olla rahva ehk tööandjaga dialoogis, kaasates teadlasi. Nad ei kanna valusate tagajärgede pärast ka vastutust ega pea otsusest loobuma, kui sellised tagajärjed on ette näha ja nende eest hoiatatakse. Seadused ei luba kriminaalselt ja kahjurlikult toiminut tagasi kutsuda ning riigikohus ei pea asja menetleda võtma. Nii kannabki rahvas oma õlgadel kõrgemat võimu, kelle palga iga-aastase automaatse tõusu on taas tekitanud seadus: omadele piiramatult ja palju.

Demokraatias on peamiseks väärtuseks usaldus – rahvas kui väärtuste looja loovutab oma saatuse üle otsustamise ja arengute juhtimise neile, keda peaks olema põhjust usaldada. Kas on aga valituil põhjust rahva usaldusest hoolida? Põhjust oleks, kui usalduse kaotus jätaks asjaosalise ametikohast ilma ning võimust jääks ilma terve partei. Ning seda kohe peale vastavat petusündmust, mitte üksnes nelja aasta tagant, mille vältel pole nime poolest kodanikele jäetud mingeid hoobasid võime mõjutada.

Firmas võib tööandja ebapädeva töötaja vallandada, rahval ehk tööandjal selline võimalus puudub. Kui võimu postamendi otsast lahkutakse, saadakse kuldne käepigistus, mille suurusjärgu väljateenimiseks kulub riigialamal aastaid. Niisugused seadused ei valminud kindlasti kõrgeima võimukandja nõusolekul ja tahtel. Seda 101 kõrgepalgalise ametikohaga kooslust pole rahvas mitmete küsitluste alusel kunagi usaldanud ega armastanud. Need 101 pole ka väljendanud, nagu oleksid nad seepärast mures.



Comments


bottom of page