Maakeskkoolide sulgemise võimalikest ebameeldivatest tagajärgedest kirjutab kasvatusteadlane TIIU KUURME.
Regionaalpoliitika ei arvesta sageli maalaste vajadustega
Keskkoolil on maapiirkonnas täita mitmeid funktsioone
Taani pakub noortele põhikoolijärgset vaheaastat
Maailma kõige targem rahvas hakkab tarkade ülemjuhatajate peibutusel taas sulgema oma maakeskkoole. Kohalike omavalitsuse tegelastele pakutakse klaashelmeid, see tähendab pisut raha selle eest, et nende kandis poleks enam keskharidust. On juba kõlanud mitut masti tegelaste soostumine sulgemisega, sest seal, kus kõneks haridus, on alati kõneks ka raha, täpsemini, selle kokkuhoid. Jah, mis teha, kui lapsi pole. Miks lapsi pole, kui nad ju kunagi olid? Kes mäletab, see teab, kuidas kümnete aastate jooksul on valimiste-eelsetes ilukõnejuttudes lubatud heldelt regionaalpoliitikat. Ja kuis kõigile mõistlikele ettepanekutele sel teemal järgneb hiljem võimutroonil olijate vaikus.
Aga lapsed siiski on, sest jutt käib alla 100-pealistest gümnaasiumidest, mida olevat Eestis 44. Kokku võib neid lapsi olla mõni tuhat, ja praeguses maailmas tähendaks pelgalt põhiharidusega jäämine oma elu võimaluste läbikriipsutamist. Innustunud rahajutlejad pole kordagi maininud, milline on plaan B nende laste jaoks. Kas on eelnenud analüüsid sellise reformi tagajärgede kohta, eriti laste õppimisvõimalusi silmas pidades? Millised on olnud eelnevate sulgemiste tagajärjed? Riigigümnaasium võib jääda poolesaja või enama kilomeetri kaugusele. Bussid käivad hõredalt või ei käigi, õpilaskodusid on vaid väheste koolide juures.
Nende laste vanemad ei ole enamasti kõrgepalgalised, mistõttu enamik neist ei hakka lapsi kooli või tagasi sõidutama. Tihti polegi sõidukit ja autokütusehinnad on kosmilised. Kutsehariduskeskused jäävad enamasti samuti kaugele. Vähemalt avaneb nii kirjeldatud pilt Järva vallast, mis toodi targima rahva targa teo musternäiteks. Parem, kui seal pandaks kinni kohe kõik maagümnaasiumid, sest Paides ju üks on.
Vahemaad, vähemalt Järva-Jaanist ja Aravetelt Paidesse, on aga märkimisväärsed. Ja pealegi on hoidutud rääkimast, et riigigümnaasiumides ei saa olema ligilähedaseltki samaväärne arv õpikohti, kui on ümberkaudu põhikoolides lõpetajaid, eriti suuremate linnade ümbruses. 16-aastane peab saama äkilise ilmutuse, milline kutsekoolis õpetatav kutse on tema isiksuse kogu potentsiaali hõlmav ja unistustele vastav, sest valida tuleb kohe. Või jätab valimata ja jääb koju lumehelbekeseks. Hea veel, et mitte taevasse ingliks.
Meie põhiharidusega jäänud mitte õppivate noorte hulk on 18–24-aastaste seas 7,6 protsenti. Rõõmustab ehk, et see arv on aasta-aastalt vähenenud (stat.ee). Ja nende arv, kes vanuses 16 kuni 26 ei õpi ega tööta, pidi olema üle kahekümne tuhande. Ei mäleta ühtki uuringut ega meediakajastust, kes need noored on, kus elavad, mida teevad, miks nad ei õpi ega tööta ning mida oma elult loodavad. Pole ka teada, mis on tänaseks saanud neist, kes olid lumehelbekesed kümme aastat tagasi. Nad nagu polegi meie seast, meie rahvuskaaslased, meie lapsed, meie väikese rahva nii vähesed lapsed.
Kes teab, milline on keskharidusasutuste õpikohtade arv meie põhikooli lõpetajate suhtarvu silmas pidades? Statistiliste andmete järgi lõpetas 2020. aastal põhikooli ligi kaks korda rohkem õpilasi kui keskkooli statsionaarse astme, lisada saab üle tuhande täiskasvanute gümnaasiumi lõpetaja. Seevastu võeti samal aastal kutsekoolidesse üle 13 000 õppuri. Kutsekoole on Eestis kokku 37, peamiselt suuremates linnades. Koeru kooli gümnaasiumiosa on üks, mis meediakajastuse teatel sulgeda plaanitakse. Olen koolile tänulik oma kaunite põhikooliaastate eest. Mõni aasta tagasi kooli kokkutulekul käies kuulsin, et alevil läheb muidu hästi, tahetakse laiendada tootmist, luua uut ettevõtlust ja töökohti. Aga ei saa, sest siia pole terve iseseisvuse aja ehitatud ühtki üürimaja ja inimestel pole, kuhu (koos lastega) elama tulla. Ka kinnisvara pole saadaval. 30 iseseisvusaasta järel kajastab meedia suursündmusena, et ehitati esimesed üürimajad väljapoole Tallinna ja Tartut, Imaverre. Nii on teostunud lubadus hoida elu alles kogu maal.
Mida on maakeskkool veel peale kuluartikli? Ta on tööandja, omal moel kultuuri- ja huvikeskus, õpetajad on maakohas tihti kõige haritum ja vaimsem elanike rühm, kelle poole vaatavad ülejäänud. Siin toimuvad peod, koolitused, festivalid, spordivõistlused, luuakse muuseume, käivad esinejad mujalt, siin toimib oma kultuur ja traditsioonid noorte abil. Kool on vaimuelu läte. Kui kool ja koht kasvavad hinge, tuleb noor siia kord tagasi. Kooli ümbritseb kogukond, kellele kool on samuti omal moel hariduskeskuseks.
Hiljuti likvideeriti omaette üksustena peaaegu kõik täiskasvanute gümnaasiumid, teisisõnu, liideti kohalike keskkoolide, gümnaasiumide, kutsekoolidega. Mul on arvutis ühe vägisi liidetud kooli õpetaja ahastav kiri. Ta keeldus lähemalt rääkimast, ütleb, et kardab, aga kahju on noortest, kes ei jätka neis tingimustes enam kooliteed. Huvitav, kui palju täiskasvanute gümnaasiume on liidetud nüüd perspektiivituks loetud koolidega ja mis neist edasi saab?
Tahaks loota, et haridusotsustajad teavad midagi arengupsühholoogiast, noorte eneseotsingute ajast, mil vajatakse aega ja rahu enese üle järele mõtlemiseks. Eriti kui maailm on nii keeruline ja identiteediloome raskem kui eales varem. Keskkooliaastad annavad selle aja ning suurema küpsuse. Nad võiksid teada, et nendegi koolide maalaste seas on hariduslike erivajadustega lapsi, kelle iseseisvumine nii vara õnnestuda ei pruugi, nad peaksid olema kuulnud noorte vaimse tervise probleemidest. Teavad, aga ei tee väljagi, sest hing on kalk ja lapsinimene suures süsteemis kalkuleeritav ühik.
Taani ja mõnigi muu maa võimaldab noortele eneses selguse saamiseks põhikoolijärgse vaheaasta. Taani efterskole’d, mida on peamiselt väiksematesse kohtadesse loodud üle kogu riigi, võimaldavad noortele aasta kodust eemalolekut, kindlale huvile (sport, muusika, loodus, kunstid) spetsialiseeruvas koolis iseseisva elu harjutusi. Noored elavad koos väikerühmadena, igal neist mentor, tegelevad neid huvitavaga, õpivad, majandavad end ja mentori abil saavad sissejuhatuse psühholoogiasse ning ühiskonna asjadesse. Nad proovivad, mida suudavad ja mis meeldib. Ning siis juba teevad teadlikuma valiku edasiseks.
Osaliselt katavad kulud vanemad. Meil on kutsekoolidest suur väljalangemus, 2020. aastal oli õpingute katkestajaid üle viie tuhande ehk vaid pisut alla poole samal aastal vastuvõetute arvust. Ka see on raisatud ressurss, mida vähendaks noorte teadlik, mitte sundvalik. Need meie perspektiivituks loetud maakeskkoolid võiksid olla hariduskeskused ümbruskonna nooremale ja eakamale rahvale, sest kas pole meil mitte välja kuulutatud eluaegse õppimise doktriin? Siin võiksid välja kujuneda paindlikud õpivormid erinevatele võimetele ja huvidele, mis ühendaksid eri koolide tugevusi ja võimaldaksid valikuid. Efterskole-laadsetesse koolidesse oleks Eestis kindlasti väga suur tung, sest jäik reglementeeritud süsteem ülekoormatud õppekavaga kuigivõrd eneseavastamise ruumi ei jäta. Võidukad teadaandmised kahandamistest ja kaotamistest jätavad reformeerijatest mulje, et põhjalikum läbitunnetatud erinevaid asjaolusid arvestav analüüs on neile võõras. Või siis jätab nad ükskõikseks inimeste ja maakohtade saatus. Selline on siinne võimukultuur.
Mõiste «hariduse kvaliteet» mõne poliitilise otsustaja või ametniku suust tekitab viimastel aegadel kõheda tunde, et millist tegu selle mõiste abil nüüd siis varjama hakatakse. Sest enamasti selle mõiste sisu avamiseni pole jõutudki. Kunagi 1990. aastail oma tegevust alustanud Haridusfoorum seadis üheks oma prioriteediks analüüsid teemal: juurdepääs haridusele. Nüüd on tollased analüüsijad meie seast lahkunud. Juurdepääs haridusele, mitte kohustuslikule põhiharidusele, vaid sellisele, mis säilitaks meie rahvuse koha maailma kultuurrahvaste seas, ei ole enam kõneväärne teema. Ja ongi kuulda, et rohked Tartu põhikoolide lõpetanud sõidavad iga päev keskkooli kas Elvasse, Ülenurmele või Lähtele. Sest oma linna koolides pole nende jaoks ruumi. Kas maailma targim rahvas jätabki oma maa ja tema lapsed suures osas vaid põhiharidusega piirduma?
Avaldatud 15.02.2022 Postimees https://leht.postimees.ee/7454044/tiiu-kuurme-mida-teeb-maailma-koige-targem-rahvas?