• TULE

Tiiu Kuurme. Miks õpetaja kadrab?


Kasvatusteadlane, Tallinna Ülikooli dotsent Tiiu Kuurme:


Hiljuti kohtasin kartmatuid õpetajaid. Nad esinesid Merle Karusoo lavastuses „Olen eesti keele õpetaja“ Eesti Rooma klubi üritusel. Nad on kõik kaheksakesi eesti keele õpetajad Ida-Virumaal ja tulid avalikkuse ette oma lugudega argielust, õpilastest, oma päritolust, oma keskkonna mentaliteetidest, õpilaste kirjatöödest Eesti kohta, hingeseisunditest ja läbielamistest. See kõik oli võimas, sest on ju iga inimelu omamoodi püha teekond, nagu on kirjas idamaistes õpetustes.


Hingeliigutus tabas publiku seas olnud integratsiooni sihtasutuse inimesi, ametnikke, auväärseid emeriteerunud akadeemikuid ja muid huvilisi. Üritust toetas integratsiooni sihtasutus. Merle Karusoo valus ja julge sõnavõtt võttis mõtlikuks ja vaikseks. Nad julgesid öelda, kuidas asjad on, ja kuulajad olid tänulikud ning mõistvad.

Eesti pedagoogilist ruumi on tabanud uus probleem, mille lähtekohaks seadusesäte, et igaühel on Eestis õigus saada haridust eesti keeles. Ja ongi käivitunud see miski, mis esmapilgul peaks eesti soost inimest rõõmustama – venekeelsed on oma lapsi hakanud lausa suurtes hulkades panema eesti koolidesse ja lasteaedadesse.

Sama stsenaariumi on ette näinud 1,5 miljoniga rahastatud RITA-rände projekt ning erakonna Eesti 200 (meeldetuletuseks, et nimi on kaaperdatud ja asi kohtus) programm. On paiku, kus see pole probleem, ja teisi, kus elab palju teise emakeelega rahvast ja ka probleem on suur. Nagu Tallinn ja Ida-Virumaa. Sest silmitsi ei seisa probleemiga mitte 1,5 miljoni eest heleroosa stsenaariumi kokku kirjutanud kabinetiteadlased, vaid õpetajad koolis.

Mis koolides päriselt juhtub, selle kohta uuringuid ei olevat ja pole ka teada, kas üldse tuleb. Tallinna ühe haridusametniku väitel tema uuringutest ei tea, probleemid aga hakkavad ääri-veeri enesest teada andma. Juba räägivad eesti lasteaia eestlastest lapsed emakeelt vene aktsendiga.


Kui julged siis on meie õpetajad?

Meenub sovetiaegne ütlemine, et enne kui kommunism rahva peale lahti lasti, oleks võinud vähemalt rottide peal katsetada. Tundub, et segakooli mudelit ei ole siinmail katsetatud, pole isegi valgustatud ja selgitatud, kuidas sellised asjad toimivad mujal maailmas, kus põhirahva hulk meist mitu korda suurem ja muukeelsete hulk protsentuaalselt mitu korda väiksem. On teada, et sellistes klassides on näiteks Soomes abiõpetajad ning täiesti umbkeelseid klassi ei võeta, peab eelnema korralik keelekümblus. Kas ka meil?

Merle Karusoo imepärase lavastuse mõjul tekkis mõte, et oma lugusid võiksid jagada ka need õpetajad, kes on eriti pealinnas silmitsi viimastel aegadel tekkinud olukorraga, kus eesti koolidel on kohustus (kas ikka on?) vastu võtta piiramatul hulgal teisekeelseid. Ja neid rändab Tallinna aina juurde. Mis toimub n-ö eesliinil, seal, kus väidetavalt on kõigil võrdne õigus heale eesti haridusele, ehk kooliklassis?

Kui heaks kujuneb haridus, kus kolmandik ei saa aru ja õpetaja aeg kulubki valdavalt neile ning tema keelekasutus paratamatult lihtsustub? Lapsena kuuldud rikas emakeel on aga hilisema mõtlemissuutlikkuse eeldus. Või on meie õpetajatel äkki hoopis väga häid kogemuslugusid jagada, lohutada ja julgustada, et kõik võib veel hästi minna? Või on häid ettepanekuid, kuidas teiskeelsetele eesti keele õpet hästi korraldada? Meenub, et olid ajad, kus mitte ühtki õpikut ega suuremat muudatust ei viidud käsukorras üldhariduskooli enne, kui olid eelnenud uuringud ja eksperimendid. Uljad poliitideoloogid midagi sellist vajalikuks ei pea, aitavat suunistest.

Selgus, et neid lugusid pole sugugi kerge saada, sest õpetajad kardavad. Täpsemalt pole kuigi lihtne teada saada, mis üldse koolides sünnib, sest õpetajad kartvat rääkida. On teada, et suur osa koolide ja lasteaedade juhtimismudelid on autoritaarsed. Ja meie postsovetlikku mentaliteeti kandva ühiskonna seas on tugevalt juurdunud hoiak, et süüdi pole see, kes (kurja) teeb, vaid see, kes sellest räägib. Juba vanadel aegadel olnud komme karistada sõnumitoojat.

Õpetajate hirmuga rääkida oma tööprobleemidest olen kokku puutunud mitmes kontekstis: listides, aruteludes, isiklikus suhtluses. Vene-eesti ühtluskooli ainetel sain isikliku kirja ühelt soome-ugri vähemusrahvust esindavalt Eestis õpetavalt inimeselt: „Kahjuks ei saa liiga paljud eestlased aru, kui lähedal me oma hõimurahvaste saatusele oleme. Mida rohkem vene keel ja kultuur võtab võimust eesti keele ja kultuuri ainsal kodumaal eesti keele ja kultuuri arvelt, seda enam liigume udmurtide ja teiste juba venestunud soomeugride suunal.“

Ta lisas veel, et on kaotanud omaenese rahvuse ja ei taha kaotada oma uut armastatud kodumaad, Eestit ja eesti rahvust. Avalikult sõna võtta ta ei söanda.


Kuulekaks drillitud naised

Olen kuulnud, et juhtkond on keelanud õpetajatel isegi hariduseteemalisi aruteluliste lugeda, rääkimata neis sõna võtmisest. Ning kolleegi kiusamine olevat tavaline, näiteks teisitimõtlemise eest. Kas tõesti on meil Eestis olemas Lukašenka režiimi filiaalid? Ja mida siis õieti nimetada teisitimõtlemiseks?

Riigis, kus seadustega deklareeritakse sõna- ja mõttevabadust, peaks olema soovitud ja normaalne seisund, et igaüks mõtlebki teisiti, oma tõetundest ja elukogemusest juhindudes. Teisitimõtlemine on pigem ühiskonna rikkus, võimalus luua midagi uut, teadvustada probleeme ja asuda neid lahendama. Muidugi piirideni, kus ei kutsuta üles äärmuslike tegudeni. Oma lugude rääkimine selline kindlasti ei ole.

Õpetajaskonna sooline koosseis on püsivalt üle 80 protsendi naiste kasuks, ent avalikkuse kõneisikud õpetajate probleemide asjus on valdavalt mehed. Kus on julged tublid eesti naised, kes arvatavalt vaikides töötavad nõrkemise piiril, kuni terviseprobleemid nad koolist viivad? Sest nad ei julge rääkida nagu Siberist asumiselt tulijad 1950. aastail, kuidas näeb välja nende elu ja töö tegelikult.

Kuna olen tegelnud akadeemilise feminismiga, tuletan siit ühe mõtte. Poiste ja tüdrukute kooliskäimine erineb (ka rahvusvaheliste) uuringute alusel tugevasti, eriti kummalegi seatud ootuste poolest. Tüdrukutelt eeldatakse sootuks rohkem kuuletumist, vaikimist, kodutööde ärategemist, reeglite järgimist, seega hea õpilase kuvandit. Poistele seatud ootused annavad neile tuntavalt rohkem vabadusi ja võimalusi mitte oma töid ära teha, koolist puududa, bravuurikalt käituda.

Poistele vastu tulles ostvat (nais)õpetajad neilt enam-vähem viisakat käitumist tunnis, et oleks üldse võimalik õpetada. Maskuliinsete privileeg on vabadus, eriti naissoo surve alt. Kuulekaks drillitud ja kõrgete ootuste paine all kujunenud tüdrukud on hiljem tublid, paljudest saavad õpetajad. Nad kannavad ühiskonda oma õlgadel, teevad vaikides võimsa koormuse all tööd, saavutavad häid tulemusi, on vähenõudlikud, algatavad suurepäraseid ettevõtmisi. Ja jäävad psühhosomaatilistesse haigustesse. Tervena elatud aastate hulk olevat naistel tuntavalt väiksem kui meestel.

Teisalt – kuulekaks drillitud endised tüdrukud võivad olla ühiskonnale ohtlikud. Nad on ühiskonna suunal passiivsed, oma töökohtadel arad hirmust tööd kaotada, on head kohanejad ja säilitavad seega taolisi kivinenud ja inimvaenulikke struktuure, mil oleks ammu aeg maa pealt kaduda. Nad vaigistavad ka teisi, kes tahaksid rääkida.

Veel üks kirjakatkend arutelulistist: „See küsimus, „Mida õpetaja kardab?“, on täpselt kümnesse. Tekib piinlik vaikus. Aine piirides on ohutu sahistada, nõus! Ta kardab valida, otsustada ja vastutada. Kardab olla võimas isiksus. Neid asendavadki varsti targad masinad … vahet ju pole. Õpilased peavad kõik välja kannatama, ja kui saavad, panevad ka ümbritsevad kannatama.“

Hirmudest on palju juttu seoses koroonakriisiga, ent hirm on sama vana kui ühiskond. Hirme taastootvad struktuurid on siinmail alati edukalt toiminud, sest meid saadab varjuna meie minevik. Oleks aeg hirmude olemasolu teadvustada ning tegelikkuses toimuvat kirjeldada. Ühiskond ei saa olla vaba, kui tema koolides peavad õpetajad tundma hirmu. Keda peab õpetaja kartma, kas tõesti oma riiki?

Avaldatud: 26.11.2021 Õpetajate Leht

https://opleht.ee/2021/11/miks-opetaja-kardab/?