Postimehe Mõttekoda küsis: Miks ei suudeta haridusega seotud küsimusi lahendada, nii et ühiskonnas asjad paraneksid?
Tiiu Kuurme, kasvatusteadlane (Eesti Tulevikuerakond):
Elame illusioonis, nagu oleksid haridus ja väärika isiksuse kujundamine siinmail muutumatud väärtused, kuivõrd need aitasid kord meid arenenud rahvaste sekka. Paraku elame uues ühiskondlikus mentaalsuses, kus valitseb raha- ja kasumireligioon ning kus on normaliseeritud, et juhtide ja otsustajate kohti saavad inimesed, kes valdkonnast enam midagi teadma ei peagi.
Professionaalsus, sellele eelnenud haridus ja inimese väärikus pole enam nõutud, nt on kaotatud igasugused kvalifikatsiooninõuded koolijuhtide valimisel. Varem kuulus siia pedagoogiline haridus ja 240 tundi juhtimiskoolitust, ka isiksuse autoriteetsus. Katastroofiliselt on devalveerunud ülikooliharidus, kaob õpetatava sisu tähendus, samas paisub administratiivne aparaat, mille ülalpidamiseks nõutakse lisaraha.
Kui miski pole ühiskonnas enam tegelik väärtus, siis sinna ka ei investeerita. Ja haridus seda ilmselt enam pole. Õpetaja töö on taandunud kuulekate leplike naiste tööks ja sissejuurdunud mentaalsuse alusel polegi naistel ja veel õpetajatel sünnis raha tahta, tegutsege missioonist! Missiooni sisse mahub järjest paisuv aruandlus, bürokraatia, projektid, õpilaste suured hulgad, mitut laadi erivajaduste koos õpetamine, valitsev klienditeeninduse mõtlemine; kõik see kokku ületab selgelt inimlikud võimed. Kes ikka siis on iseenese vaenlane, laseb end nuhelda, alandada ja teeb ülejõukäivat tööd. Kui me kõige sellega harjume, ja see oht on olemas, siis kaob kõik oluline, mis üht ühiskonda kannab. Kulgeme barbaarsusse, ja see teekond on juba alanud.
Mida siis teha? Kõigepealt oleks riiki valitsevatel jõududel vaja saada pilt, mis päriselt toimub. Tuleks teha õpetajatöö sisuline analüüs ja tegevõpetajate kogemuste uuringud, miks see kutse peletab. Ja väga ruttu hakata olukorda parandama. Ülikoolide tegevuses on vajalik samasugune analüüs: kuhu praegu raha läheb, ja kas on ikka mõistlik, kui sulgeme õppekavasid, koondame akadeemilist personali, ent samas võtame juurde projektide kommunikatsioonispetsialiste ja muid imelisi tegelasi. Ehk kui palju üldse praegu ülikoolidele eraldatavast rahast jõuab akadeemilise tegevuseni. Riigil, kus ühiskonna enesepeegeldus on taandunud vaid erakondade reitingute uuringuks ja nii olulised asjad ei pälvi analüüse, ei saa olla lootust.
Avaldatud 01.09.2022 Postimehes: https://arvamus.postimees.ee/7596025/mottekoda-mida-teha-haridusega