Meie maal leidub palju neid, kelle elukäiku on lahutamatult kuulunud Õpetajate Leht. Mina tegin omaaegse Nõukogude Õpetajaga tegemist ülikooli viimastel kursustel 1970. aastate keskpaigas, huvi pedagoogika vastu ja diplomitöö teema tegid minust lehelugeja.
Lugeda oli asjatundlikke kirjutisi inimese kasvamisest, koolist, õpetamisest, leidus mõttepilte, dialooge … Ajaleht oli sisukas ja sellest aimdus tegus ning inspireeriv elu, mida haridusrahvas mitut laadi ettevõtmiste ja sündmuste kaudu elas. Otsisin alateadlikult ka vastust küsimusele, miks on kool just selline, nagu ta on, ning mitte kuigi hea paik inimese arenguks. Mõni aeg hiljem olin juba ise kirjutaja, intervjueerija, sündmustes osaleja, seda küll välisautorina.
Toimetuserahvas oli lahke ja sõbralik ning uustulnuk võeti leheveergudele hästi vastu. Tundsin austust selle eruditsiooni vastu, mida kiirgas teadlastest ning teadlase kalduvusega koolijuhtidest, kes tihti üldharivatel pedagoogilistel teemadel ajalehes sõna võtsid. Seesama teadmine ja haritus vaatas vastu toimetuserahva kirjatöödest.
Ehkki ideoloogiline loosunglik jutt oli tollal vältimatu kõikjal, jäi see lihtsalt lugemata ja kadus meeltest. Olen kindel, õpetajatele mõeldud leht aitas eesti koolil okupatsiooniaastatel vastu pidada, hoides teadvuses inimeseks kasvamise tähendust ning pedagoogitöö sügavamat sisu.
Ajalehe kõrval ilmus haridusrahvale ka kaks erialast ajakirja, Nõukogude Kool, kus teadlased populaarsemas vormis oma valdkonna olulisi arenguid tutvustasid ning kus oli koht ka dialoogidele ning esseelaadsetele kirjutistele, ning Nõukogude Pedagoogika ja Kool, mis oli teadustekstide publitseerimise koht.
Jäi alles vaid üks
Uus riigikord jättis Nõukogude-mõiste lehe nimes minevikku ja ajaleht sai taas Õpetajate Leheks. Toimetaja Tiia Penjami ajal sai leht mahtu juurde ning muutus oodatud nädalasündmuseks, kuivõrd siin kirjutati ausalt, julgelt ja valusalt eetilistest ja kultuuriküsimustest, vaatluse all olid suured ühiskondliku kaaluga asjad. Kes mujale väljaandesse oma kriitilise sõnavõtuga ei pääsenud, see sai enesele veerud siin.
Muutusid ajad, toimetajad, toimetused. Muutus ka ajalehe sisu. Ühiskondliku kaaluga kirjutised siirdusid teistesse väljaannetesse, toimuvate suundumuste kriitika kadus sedavõrd, kuivõrd lahkusid vanad targad mehed ja naised, kelle ootused vabariigile olid olnud midagi muud, kui tuli enesele tunnistada. 2012. aastal suleti ajakiri Haridus, mis oli olnud foorum pikemate ja tõsisemate analüüside jaoks. Argumendiks oli lugejate vähesus – kuigi edasi jäid ilmuma sootuks vähema lugejaskonnaga väljaanded. Sulgemist ei viitsitudki õieti argumenteerida, aitas ülalt alla ülbest vaatest seesugusele proletariaadile, kelleks õpetajaskonda peeti.
Juba varem oli kadunud vahepeal taas ilmumist alustanud Kooliuuenduslane, sest seda ei peetud vajalikuks toetada. Ainsaks meediaväljaandeks haridusrahvale uues vabas Eestis jäigi sealtpeale Õpetajate Leht. Ka päevalehtedest olid kadunud varem seal tegutsenud kooliosakonnad. Aeg-ajalt lubati haridusrahval armulikult mõne teemaga pääseda arvamusrubriiki.
Vabariik edenes omasoodu
Maa pealt kadus Vabariiklik Õpetajate Täiendusinstituut oma õppejõududega (VÕT) ja üsna kiiresti ka Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituut (PTUI) oma teadlaskonnaga. Seal olin mõne aja ametis olnud ka mina. Õpetajate täiendõpe viidi turupõhistele alustele ja igaüks võis õpetajaid täiendada sellega, millega soovis. Mingil kujul säilisid teaduspõhised kursused ülikoolide juures, ent vaid aktuaalsetel hariduspoliitilistel teemadel nagu näiteks riigieksamid.
Koolide palgafondis oli täiendõppeks omal valikul ette nähtud 3%. Siis kahanes ka see olematusse. Ülikoolidega liideti (sisuliselt kaotati) mitmeid muidki instituute. Seevastu tekkis „huvitavaid“ ja massiivse ametnikkonnaga bürokraatlikke asutusi, mille uksesilte intensiivsete struktuurireformide käigus aeg-ajalt vahetati. Nagu ikka, üldsusele põhjendamata. Kui varem tegelesid õppekavade ja muudegi pedagoogiliste küsimustega inimesed, kes olid teadlasena enesele nime teinud ning vastavalt haritud, siis nüüd inimesed, kelle nimi tundmatu ning teod ja eruditsioon saladus.
Muudkui kahaneme, kestlikult
Muidugi olid Nõukogude aja institutsioonid mitmeski mõttes sisulises pankrotis, aga uue ilma korraldajad arvasid, et sisuliste puudujääkide osas aitavad struktuurireformid. Nii arvavad nad praeguseni ja millegi sisu ei tundu enam olevat argument. Argumendiks on suunised, praegu näiteks kaasavale haridusele ja digipöördele. Nii nagu olime suunistega harjunud 50 okupatsiooniaasta jooksul.
Olematusse kahanesid Tartu ja Tallinna pedagoogilised seminarid. Loodi uued Rakverre ning Haapsalusse. Maatüdrukute jaoks, kellele suur linn kaugeks jäi, oli see suurepärane viis saada haridus ja amet. Veel tegutseb üksnes Haapsalu seminar, ent seal ei õpetata enam pedagoogilisi erialasid. Kadusid suured üleriigilised pedagoogilised teaduskonverentsid, kuhu pääses esinema iga uurija, kelle teese aktsepteeriti. Ja mõistagi ka teaduskogumike avaldamise traditsioon, sest teadlane oli nüüdsest vaid see, kes avaldas artikleid ingliskeelse rahvusvahelise teadusmaailma laiadel väljadel. Kodumaa justkui ei vajanud enam oma teadlaste uuringute tulemusi.
Hiljuti jäeti rahastuseta ja läks kaduviku teed Ühiskondlik Pedagoogika Uurimise Instituut (ÜPUI), mis oli pälvinud oma ainulaadsuses õpetajaskonna teadusse viimise vormina välismaiste asjatundjate imetluse. Aastatega oli seal võrsunud rohkesti teadlasi, valgustatud õpetajaid ja kaitstud hulk väitekirju. Üks joon Nõukogude ajast aga säilib kui raudbetooni valatuna: likvideerijate otsuseid ei kritiseerita ja nende nimesid ei avalikustata. Sarnaselt Nõukogude ajaga puudub võimudel argumenteerimise kohustus üldsuse ees, kui selleks mitte pidada raha kokkuhoidu.
Uue iseseisvusaja koolimaailma ajalugu on veel kirjutamata, ja kas ongi loota, et keegi seda objektiivselt ja ausalt teeb? Kahanemise kursil jõuliselt tegutsenute vari ja süüdimatu parastav hoiak lehvib ju praegugi kõige üle. Lisaks on kahandatud miinimumini pedagoogika ajaloo stuudium ülikoolides ja kadunud vastavad ametikohad. Taustaks sellele on vaikivad kõigega nõus olijad ja kõigega kaasa minejad, kelle olemist võiks iseloomustada morbiidne naljaküsimus, kas poomisele minnes tuleb köis enesel kaasa võtta.
Punane joon
Õpetajate Leht oli jätkuvalt minu kaaslane, ja jätkuvalt ilmus seal ka mõtlemapanevaid analüüse, piiritaguse hariduselu kirjeldusi, esseesid, arutelusid, eri maanurkade koolisündmuste ja saavutuste pildikesi. Õpetajate Leht tagas kogukonnatunde, uudised, informatsiooni, järjest harvem ka mõne pikema mõtiskluse.
Ent hoopiski vähem on tunnet, nagu teaks keegi, mis praegu Eesti koolides sünnib. Ülevaatlikke süvitsi ulatuvaid analüüse enam ei ole. Kas uuringute või kirjutajate puudumise tõttu? Järjest harvemaks jäi ka asjatundjate mõnd erialast teemat avavaid kirjutisi. Jätkuvalt jäigi lehest puuduma uuriv ajakirjandus, ning süsteemivälisele lugejale võis väljaande pinnal kujuneda pilt, et meie hariduselu on konfliktitu maapealne paradiis.
Vahepeal ilmus ajalehes ministri ja ministeeriumi ametnike veerg, siis koolijuhi veerg, nüüd võimudel sellist pedagoogilise üldsusega suhtlemise kohustust ei ole. Kui Hariduse kinnipanekule järgnes lubadus avada ajalehes teadusveerud, siis see lubadus ei teostunud, kui mõned kirjutised välja arvata. Teadlane oma aega ju millelegi taolisele nagu õpetajaskonna valgustamine leheveergudel juba ei raiska. See kulub projektimaratonidele ning näitajate tootmisele akrediteeringute jaoks.
Olen veendunud, asi pole toimetuses, vaid kirjutajate puudumises, sest tänane tegelikkus sedalaadi inimesi, kellelt eeldaks universaalsemat vaadet, eruditsiooni ning tarkust hariduse ja kasvatuse vallas, enam ei kujunda. Kes olid, on vaikselt aktiivsest elust lahkunud. Ent siiski on ajaleht olnud mu sõber, tutvustanud kodumaise pedagoogilise maailma toimetusi, tekitanud kogukonda kuuluvuse tunde, avanud pildikesi toimuvast, toonud mõne aruka kirjutaja avalikkuse ette ning pannud üllatuma heade ideede ja tublide inimeste suutmise üle. Minu kirjutised on ilmunud mõtet muutmata kujul ja väga hästi toimetatuna. Vaid mõne toimetuseliikmeni kahandatud toimetuse suutmine siiski leht igal nädalal sisuga täita väärib lugupidamist.
Teade Õpetajate Lehe eelarve kavandatavast kahandamisest kolmandiku võrra on minule – ja tahaksin loota, et enamikule haridusrahvast – punane joon, kust edasi enam ei või. Nimetagem seda kultuurimõrvaks, toimuva hoobi mõju on eksistentsiaalne. Haridusrahva eestikeelseid väljaandeid ilmus juba tsaariajal mitu, nii ka esimese iseseisvuse aegu, ja ka okupatsiooniaastail ei mindud õpetajaskonda liitvate, informeerivate ja väljendusvõimalust pakkuvate väljaannete kallale. 32 aastat iseseisev olnud Eesti valitsus seda teeb, järsku olevat raha otsas, samas raporteeritakse uhkelt liigutavast hoolest Ukraina lastele individuaalseid õpiradu luues.
Tundub, et selles meeskonnas, kus kestliku kahanemise ideoloogia on prioriteetne eesti rahva, rahvuskultuuri, eesti õpetaja ja meie omakultuurilise kestmise ees, puuduvad nii mõistus, au kui südametunnistus. Võimalik, et ka piisav professionaalsus. Haridusrahva seas levib poolametlikult OECD nõuannete kogum Eestile „Shrinking smartly in Estonia“ (targast kokkutõmbumisest), aga selle sisu ei peaks olema meile kohustuslik, kuivõrd haridusotsustes on OECD maad vabad. Või leiavad mõned, et kohustab siiski?
Aga kui me ei soovi olematusse kahaneda? Vahest soovime edaspidi professionaalseid, meie pedagoogika ajalugu tundvaid ja südametunnistusega inimesi otsustajate ametikohtadele. Õpetajate Leht peab jääma, seda punast joont ületada ei tohi!
Algselt avaldatud 20.05.2022 Õpetajate Lehes: https://opleht.ee/2022/05/minu-elu-opetajate-lehega/