Vahur Kollom
Riigikogu põhiseaduskomisjon algatas teisipäeval eelnõu, millega soovitakse anda Euroopa parlamendi Eestist valitud liikmetele võimalus kuuluda kohalike omavalitsuste volikogudesse.
Põhjusena toodi välja soov anda nendele saadikutele võimalus kaasa rääkida ning panustada elu korraldamisse oma kodukohas.
Toomas Kivimägi aga suutis asja kommenteerida eriti pentsikult: «Soovime ühtlustada riigikogu liikmetele ja Euroopa parlamendi liikmetele kohalduvaid volikogu liikmeks olemise norme. Ühtlasi kaotame Euroopa parlamendi liikmete õiguse kuuluda valla- või linnavalitsusse, mis on pentsik.»
Loen ja imestan. Nagu päriselt? Keda see inimene siis üleüldse esindab? Kas esindab Eestit Euroopas või oma valijaid kohalikus volikogus? Need on ju kaks täiesti erinevat maailma. Ma julgen väga tõsiselt kahelda sellise saadiku sisulises kvaliteedis Eesti esindajana Euroopas. Tema tegevus aga volikogus oleks tõenäoliselt kaootiline, sageli ei jõua ta üleüldse kohale. Selge on see, et selle otsusega seoses hakatakse omavalitsuste põhimäärusi muutma, et kogemata liiga tihti puuduv tähtis Euroopa saadik volikogust välja ei langeks.
Eestis on üks hulk asendamatuid inimesi, kes miskipärast peavad kõikidel toolidel korraga istuma, et jumala eest keegi kolmas sinna ei satuks.
Niimoodi seda riiki siis meie silme ees tsentraliseeritakse ja valitsevate erakondade diktaati kinnistatakse. Selliste otsustega vähendatakse järjekordselt inimeste võimalust osaleda poliitikas. Mida kohalikke olusid hästi tundvad Jüri ja Mari peavad nüüd tegema, kui suurepalgaline saadik Euroopast kohale lendab ja kampaanias oma rahakoti häälte kogumiseks maksma paneb? Selge ju on, et need kampaaniavõimalused kandidaatidele ei ole kohe kuidagi võrdsed ja poliitiline konkurents pole avatud. Aga kuskil on võimu ja toole ikka veel vähe.
Ilmunud: Tartu Postimees, 13. mai 2021