• TULE

Valeta ja sind usutakse!











Heiki Lill


KINDLASTI ON KÕIGIL mällu sööbinud koht «Kevade» lmist: Arno ja purjus Lible istuvad heinarõuguredelil ning arutlevad maailma asjade üle. Kes siis ikkagi laskis sakste parve põhja? Lible ütleb kuldsed sõnad: «Ei kannata siin ilmas ükski sunnik, kui temale tõtt öeldakse. Aga valeta! Vaata, valeta! Mjah!»


Kas ehk ongi eestlastes juurdunud komme valetada? Või mis veel hullem, valet ka rõõmsalt uskuda? Võib ju ollagi, et seitsmesaja-aastase orjaöö üleelamisega on sügavale meie geenidesse sadestunud norm esimese reaktsioonina valetada ja teise reaktsioonina seda valet ka uskuda. Piisake vabadusaega enne järjekordset okupatsiooni ja valede aega ei suutnud midagi muuta. Samuti tundub, et praegune vabaduse ja ise enda peremeheks olemise aeg ei ole selles vallas midagi paremaks muutnud.


MIKS MA SELLEST kirjutan? Eks ikka meie suusasangarid ole mõtted jälle sellele rajale viinud.


Kuulsusrikka dopingutee viimane etapp, mille osised lõpuks siis ka ajakirjanduses on avaldatud.


Ei, ma ei loo spordi puhtuse koha pealt enesele mingeid illusioone. On täpselt nii, nagu on. Ei maksa loota, et oleme kuidagi erilised – kuulume ju samuti planeedi Maa asukate hulka, kes de neerivad end inimestena. Seega on meil, eestlastel, üldjoontes samad võimalused kui norrakatel, sakslastel või itaallastel. Mõnikord jääb asi lihtsalt viitsimise ja tahtmise taha pidama.


Suusatamisega seoses on mulle mällu sööbinud spordikommentaatorite Toomas Uba ja Lembitu Kuuse arutelud Mati Alaveri musta märkmiku üle: mis saladused ja plaanid sääl küll peidus on, mis lubavad sportlastel tõusta pjedestaalile, ja kas ka selleks võistluseks on saladusi täis märkmikul lootust anda? Kommentaatorid arvasid, et paljud teised treenerid ja konkurendid tunnevad selle märkmiku vastu huvi. Noh, nad unustasid ära dopingukütid … On ehk isegi hea, et need rahva seas armastatud kommentaatorid ei näinud kurba lõppmängu.

Meie igapäevane elu pakub tegelikult arvukalt ebaloogilisi näiteid, kui valetamine on lihtsalt kõigile kasulikum. Ka seadustest, määrustest ja kordadest kinnipidamist kontrollivale süsteemile endale.


Viimase poole aasta ehedaim näide on koroonaviirusega seoses reisimisest tulenev eneseisolatsioon. Igal nädalal muudetakse nimekirja riikidest, kust tulles peab jääma eneseisolatsiooni. Kui paljud aga annavad piiril (või ükskõik millises kontrollkohas) ausalt teada, mis riigist nad tegelikult tulid? Olen näinud mitut inimest, kes on tulnud suure nakkusohuga riigist, aga läbi Läti või Soome. Eesti ametnikule antakse teada, et tullaksegi kas Lätist või Soomest, ning ametnik jääb sellega rahule, kuigi kohvril on selgelt näha lennujaama triipkoodiga kleeplint, mille põgusal silmitsemisel selgub, et vähemasti kohver on oma reisiteekonda alustanud hoopiski Londonist. Rahul on kõik – reisija, kohver ja ametnik.


TEISE NÄITENA saan tuua olukorra, kui inimene suure nakkusohuga riigist oli aus: ta andis ametnikule teada, et saabub siia kurvale perekondlikule sündmusele, ning lootis saada erandit. Kas ta ka sai? Ei. Mida oleks siis pidanud tegema, et lähedase ärasaatmisest osa võtta? Eks ikka valetama, mis muud. Läheb libedamalt ja kõik asjaosalised on rahul: riik tunneb, et tal on asjade üle kontroll, kodanik tunneb, et on riigile koti pähe tõmmanud, ning kaaskondsed saavad irvitada riigi suutmatuse ja sõbra kavaluse üle.


Veel üks eripärane valetamise või siis ebaausa võtte kasutamise variant on altkäemaksu andmine ja vastuvõtmine. Olen aru saanud, et Eestis on seda aasta-aastalt üha vähem. Õnneks. Kuid mis signaali annavad ühiskonnale reisisaated, mida on igal telekanalil vähemalt üks? Aeg-ajalt on reisiselle näha näiteks piiriületamisel või kohaliku politseiga jändamisel oma rahakotti tuulutamas, et asjad kiiremini jonksu saada. On inimlikult arusaadav katse bürokraatiamasinast õlitatult läbi libiseda. Kuid kas sisuliselt pettusega tegelemine ja selle meedias levitamine on siis reisimise eesmärk? Kas altkäemaksu pakkumine, olgugi võõras riigis, ei ole enam kuritegeliku grupeeringu rahastamine? Ja olgu, kui tõesti kuidagi muidu ei saa, siis kas ei piisa kaamera ees lihtsalt hoiatavast jutust, et selles riigis võib säärasesse olukorda sattuda? Mõnikord jääb mulje, et see on justkui uhkuse asi: näh, saime tänu «õlitamisele» kergemini läbi.


KAS ME ÜHISKONNANA suudame kunagi jõuda moraalselt tasemele, kus petuskeemide elluviijad ei ole kangelased, vaid teenivad ära põlguse? Elas ju ka Arno «Kevades» läbi kaua kestva moraalse dilemma. Arno, Lible ja Tõnissoni – kuidas öeldagi – kaasus sai neile kõigile lõpuks rahuldava lahendi. Kas ja kui, siis millal saabub arusaam, et valetamisega ei ole mõtet tegelda? Siinjuures ka riigi tasemel: milleks on tarvis auklikku ja näilist süsteemi, milles kõik saavad aru, et asjaosalistele on lihtsam valetada, sest tõe rääkimine viib ainult ummikusse?


Sakala, "Heiki Lill: valeta ja sind usutakse!", 02. oktoober 2020

Liitu meie uudiskirjaga!

  • White Facebook Icon

© 2020 Tulevikuerakond