• TULE

Anna näljasele kala?











Heiki Lill


No kellel on siis midagi selle vastu, et lasteaed saab paar tuhat eurot mänguväljaku rajamiseks? Mitte kellelgi. Või miks peaksid eestlased olema vastu mõne kultuurimälestisena kirjas oleva hoone, näiteks kiriku katuse remondiks eraldatava paarikümne tuhande euro kulutamisele riigieelarvest? Jällegi, mitte midagi. Kui kultuurimälestis, siis kultuurimälestis, ka saja aasta pärast tahavad eestimaalased vaadata-katsuda paksude müüridega hoonet. Kui katus jääb parandamata, siis võib ka hoone ära mädaneda ning müürid kokku kukkuda. Lihtne ja loogiline.


Kahjuks on aga sel viisil raha jagamine äärmiselt korruptiivse lõhnaga ega täida pikas perspektiivis eesmärki elu võimalikkusest Eestimaal. Kui säärane eesmärk valitsusel üldse olemas on. Siinjuures võib eesmärgina mõelda ka seda, et sellessamas lasteaias oleks näiteks viie või kümne aasta pärast lapsi, kes sel mänguväljakul mängiksid, või kirikus koguduseliikmeid, kes pühapäeviti teenistusele koguneksid.


Sel aastal tuleb katuseraha teisiti. Valitsuserakonnad ei ole enda määratud rahale oma nime taha kirjutanud. Kuid eks kohalikud inimesed teavad ikka, kes kust pärit on ning miks just see või too ettevõtmine või organisatsioon toetust sai. Sõnal on peale vabaduse ka jõud. Tihtilugu on sõna kõla veel võimsamgi kui trükitult. Seega saavad lasteaedades käivate laste vanemad, kultuurimälestistega seotud inimesed ja ka muud asjaosalised üsna pea teada, kes neile sellise õnne õuele on toonud, et lapsed mängida ning katus parandatud saab. Sotsiaaldemokraatide määratud katuseraha saajad aga võivad otseallikast lugeda, kuidas raha nende õuele saabus. Eks tuleva aasta kohalikel valimistel peavad kohalikud ka meeles, keda valima peab. «Kurgid sulle, raha mulle,» nagu laulis Kuldne Trio.


Katuseraha kulub peamiselt tegevustele, mis on suunatud kiirele kasule. Tulemus peab olema kohe näha ja käega katsuda ning olema võimalik konverteerida häälteks valimistel, niisiis ei ole neist rahajagamistest enamasti ka pikaajalisemat tootlust loota. Mänguväljak laguneb, kultuurimälestis kõduneb… Teeb üsna sama välja, kui anda näljasele kala ja jätta endale mitu õnge. Aga ehk asi selles ongi? Saab näljase õngede omanikust sõltuvusse viia ning kui kõhuke jälle tühi, siis saab näljasele meelde tuletada, kes on boss. Ja nii aastast aastasse.


Tegelikult peaks ju needsamad regionaalsed investeeringud viima kogukondadesse selliselt, et investeeringud looksid eelduse kogukondade arenemiseks ja kasvamiseks. Et loodaks maksimaalne tulu riigile. Mis võiks veel olla parem kui ise hakkama saav kogukond, mis ka ennast juurde toodab? Looks eelduse väljarände peatumiseks ning säästva ettevõtluse arendamiseks?


19. sajandil puhkesid õide külad, millest ehitati läbi raudtee ning sinna ka peatus tekitati. Arenes ettevõtlus ja oma kaupu saadi viia suurlinnadesse. 21. sajandil on selliseks raudteeks kiire internet. Internet, mis ühendab ning mille kaudu saab edukalt turustada Eesti piiramatut ekspordiartiklit – tarkust.


Kevadest saati oleme kogenud, kui tähtis on tänapäeval kiire interneti olemasolu. Seda mitmel viisil – osaledes nii koosolekutel kui ka suuremahuliste andmete edastamisel/vastuvõtmisel. Siin tuleb veel lisada, et kindlasti on tarvis, et keegi pidevalt täiendaks ja looks uusi programme muutuvas maailmas, mis võimaldavad neidsamu tegevusi sooritada. Miks need loojad ei võiks olla kuskil Eestimaal? Ja mitte pealinnas. Need inimesed tooksid oma loodu müügiga Eestisse raha, mida nad kulutaksid siin, kogukondades. See aga omakorda annaks võimaluse kogukondadel ise areneda ja luua.


Kus on siis õng?


Kahjuks on tänapäeva arengu võimaluse – kiire interneti – võimaldamine väljaspool tõmbekeskusi kallis ning seda ei saa paljud endale lubada. Seda ka hoolimata riigi pikaajalisest lubamisest. Iga kord, kui valitsus lubab maainimestele kiiret internetti, selgub mõne aja pärast, et sel teel on palju kive ja kände. Ja neid kive ning kände on ikka rohkem kui miile ja eurosid.


Kuid kui tahta, siis oleks ju kõik võimalik. Varem on räägitud, et viimase miili projekti pannakase 20 miljonit eurot. Kui aga oleks sinna lisatud tulevaks aastaks 6,4 miljonit eurot katuseraha… Kas ei oleks siis võimalik ära katta juba suurt hulka Eestimaast? Annaks kogukondadele õnge, et kala püüda?


Jah, kiire internet ei ole võluvits, mis maapiirkonnad inimestega täidaks. Tean seda. Kuid tänapäeval on see kindlasti üks vahend ise hakkama saavate kogukondade tekitamisel. Ja kui kogukond saab hakkama, on elujõuline, siis saab seesama kogukond ka kohalikku lasteaeda mänguväljaku tehtud. Ning ka kohaliku kiriku katuse parandatud. Ja nii iga kord, kui selleks vajadus tekib.


Postimees "Heiki Lill: anna näljasele kala?" 9. detsember 2020

Võta meiega ühendust

info (at) tulevikuerakond.ee

Meediakontakt:

meedia (at) tulevikuerakond.ee

  • White Facebook Icon

© 2020 Tulevikuerakond