Anneli Palo
Metsa vääriselupaiga mõiste (VEP) võeti 1990. aastate alguses kasutusele Soomes ja Rootsis, kus seda nimetati «võtmebiotoobiks». Ökoloogilises mõttes on VEP niisiis võtmetähtsusega ehk suure loodusväärtusega paik metsamaastikul.
Paljud toonased uuringud viitasid hulga seene-, sambliku-, sambla- ja mardikaliikide äärmisele ohustatusele. Selle põhjuseks peeti neile sobiva struktuuri ja vanusega metsade pindala kiiret vähenemist. Elustiku vaesumist väljaspool kaitsealasid loodeti aeglustada paljude väikeste VEPide säilitamisega, kehtestades neil seadusega raiekeelu. Vääriselupaikadest pidid saama metsadele looduslikult omase liigilise mitmekesisuse pelgupaigad.
Eestis koostati esimene väärtuslike metsaelupaikade loend 1997. aastal, juba kaks aastat hiljem valmisid koostöös Rootsi metsaametiga VEPi tüüpide ja nende põhitunnuste kirjeldused, töötati välja tunnus- ja spetsialistliikide nimekirjad ning inventeerimismetoodika, mida nüüdseks on uuendatud. VEPi mõiste viidi sisse metsaseadusse ja kehtestati metsa vääriselupaiga väljavalimise juhend. VEPi registrisse kandmise õigus on litsentseeritud, liigiõppe koolituse läbinud metsaspetsialistidel, ettepanekuid võib küll teha iga metsasõber.
Ohustatud metsaliigid vajavad vääriselupaiku
Vääriselupaiku vajavad sellised metsaliigid, mille eluks vajalikke tingimusi majandamine pöördumatult kahjustab. Nn põlismetsaliikidel on tarvis niiskust, varjulisust ja lisaks kasvupindu, mis kaasnevad metsa pikaajalise puutumatusega: vanad elus ja surnud puud (neil olev korp, korbalõhed, õõnsused jms), jämedad tüükad ja kõdunevad lamatüved. Lageraiel saaks säilitada küll osa elus puudest ja lamapuidust, kuid varju vajavad põlismetsaliigid ei saa elada raiesmikule jäetud tüvenottidel ning elus puid asustavate liikide jaoks raiutakse mets tänapäeval maha liiga noorelt.
Teine sihtrühm on liigid, millele vajalikke kasvukohti ja -substraate leidub praegu looduses harva. Näiteks liigid, kes eelistavad varjulisi allikasoometsi ja paljandeid-rusukaldeid või on seotud vanade laialehiste puudega (pärn, tamm, jalakas, saar, künnapuu). Kolmas rühm liike levib eriti ohtralt kunagistel looduslikel häiringutel ja pärandkooslustes.
Põlendikusamblikke võib leida söestunud kändudelt ja tüügastelt ka saja aasta pärast, samuti seostatakse mitmete maapinnal olevate viljakehadega seeneliikide leidumist varasemate põlengutega. Tormimurrule, aga ka laanemetsas toimunud põlengule kasvanud vanad haavikud ja segametsad pakuvad elupaiku paljudele vähelevinud liikidele, segamatult kasvanud põlismetsas võib neid leida endisse häilu kasvanud puudelt või häilu serval kasvujõudu kogunud tüvedelt. Endistes pärandkooslustes on säilinud suur hulk loo- ja salumetsadele omaseid metsaliike, mis majandatud metsades on pidevate raiest tingitud katkestuste tõttu hävimas.
Mets vanem kui seal kasvavad puud
Praegusaegne vääriselupaigaks sobiv mets hakkas kasvama väga kaua aega tagasi. Niisuguse metsa ajalooline järjepidevus on üldjuhul suurem seal kasvavate puude vanusest, kuid andmeid loodusmetsade tõelise vanuse väljaselgitamiseks napib. Harvadel juhtudel saab mõne hästimajandatud, ökoloogilises mõttes pigem eluvaese metsapiirkonna hooldus- ja uuendusvõtted dokumenteerida 18.–19. sajandini. Seega tuleb suure liigirikkuse kujunemise ja säilimise põhjendamiseks kasutada kaudseid meetodeid. Üks kõige tulemuslikumaid on süüvimine maamajanduse ajalukku ja mineviku maakasutuse meetoditesse, kasutades ka vastavat kaardimaterjali.
Suurem osa metsade praegusest liigirikkusest pärineb ajast, mil ümbruskonnas laiusid katkematud kuivendamata metsamassiivid. Liigirikkaimad VEPid leitaksegi Eestis suurtelt põlistelt metsaaladelt, näiteks soistelt aladelt Vahe-Eestis ja Alutagusel, Suur-Emajõe-äärsetest soometsadest, Karula kõrgustikult. Eriliste liigileidudega paistavad silma metsased rannikualad (sh kogu Hiiumaa), nüüdseks võsastunud-metsastunud puisrohumaad ja pargid. Põnevaid paiku leidub ka ajaloolistel kultuurmaastikel, kus enamasti on VEPideks allikalised metsad, lammi- ja järsakumetsad, sooservad ja -saared, vanad põlendikud ning üksikute iidvanade puudega paigad.
Viimase saja aasta jooksul metsaks kasvanud põldudel-niitudel üldjuhul vääriselupaiku ei leidu, isegi kui need väliselt VEPidega sarnanevad. Loodushoiust huvitatud erametsaomanikele olen soovitanud VEPi ülesleidmiseks ja säilitamiseks lihtsat nippi: jätta oma maatükil kõige raskemini ligipääsetavad kohad puutumatuks.
Praegune metsamajandus liigirikkust ei soosi
Eesti vääriselupaikade korduskülastuste andmestiku põhjal valmib peatselt Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) rahastatud teadusprojekt raieviiside ja servaefekti mõjust VEPis elavate liikide ohtrusele (projekti juht Kadri Runnel). Andmete lõplik koondamine alles käib, kuid välitööde käigus tugevnes veendumus, et mida intensiivsemalt, kauem ja suuremal alal on piirkonnas metsa majandamine toimunud, seda enam vaesustab lageraie metsatüki elustikku.
Ohtralt esines tunnusliike ebaühtlaselt läbiraiutud aladel, kus tõenäoliselt oli välja viidud vaid osa ülarinde puudest ning alusmets ja kängunud järelkasv jäetud eemaldamata. Võib vaid ette kujutada, missugune liigirikkuse kadu toimub praegu meie majandatavates metsades, kus lõigatakse maha kõik elav ja ega hilisema hoolduse käiguski suurt midagi alles jäeta peale puidutööstuse eesmärgiks olevate tüvede.
Mitmekesisuse kadumine on aga selge sõnum vähem tundlikele generalistidest liikidele, sest loodus tühja kohta ei salli. Niisiis on tulevikus oodata laienevaid nn kahjurirüüsteid aina steriilsemates, eluvaesemates majandusmetsades.
VEPide metsamaastikule jätmise algne idee oli, et elutingimuste suhtes nõudlikud liigid peaksid aja jooksul edasi levima majandatud, sobivasse vanusesse jõudnud naabermetsadesse, kus eeldatavasti kujunevad selleks ajaks välja vajalikud mikroelupaigad. Kas see on aga praeguse väga madala raievanuse ja noorte metsade suure osakaalu juures üldse võimalik?
Kuigi metsamaad on juurde tulnud, on metsi tugevalt kuivendatud, looduslikud häiringud koristatakse täielikult ning raieviisid ja maapinna ettevalmistamine külviks või istutuseks on varasemast täiesti erinevad. Peale selle on lõppenud metsades karjatamine, metsaga piirneval põllumajandusmaal kasutatakse ohtralt väetisi ja mürke, maastik on tihedalt täis kõikvõimalikke tee- ja kommunikatsioonitrasse. Uuringutetagi võib aimata, et samaväärse ökoloogilise kvaliteediga vääriselupaiku majandatavatesse metsadesse peatselt enam ei lisandu, sest pidevalt hooldatud puistud on üheülbalised ja neid raiutakse bioloogilises mõttes liiga vara.
Raiuda vähem või kaitsta rohkem
Metsamaastiku kui terviku klimaatilise kohanemisvõime säilitamiseks ja liigilise mitmekesisuse alalhoiuks tuleb valida, kas raiuda tunduvalt vähem (mis võimaldab automaatselt tõsta ka raievanust) või võtta range kaitse alla veel vähemalt kümme protsenti metsamaast. Praeguses 14 protsendis range kaitse all olevas metsas on ligi pool puistutest alles taastumas varasemast üleraietsüklist ning muudest inimmõjudest ega suuda kompenseerida elupaikade kadu juhul, kui metsaraie, teedeehitus ja kuivenduse rekonstrueerimine jätkub samas mahus ja ulatuses nagu viimastel aastatel.
Postimees "Anneli Palo: praeguse majandatava metsamaastiku looduspärand on ohus" 16. veebruar 2021