top of page
  • TULE

Jüri Lember. Kliimausulise ministri ja ettevõtluse esileedi sõnavõtud tekitasid mitmeid küsimusi


Enne kui üldse on võimalik tõsiseltvõetavalt arutada Eesti kliimaseaduse kui sellise eelnõu (mis peaks valitsuse kavadest tulenevalt olema laual mitte hiljem kui aprillis), tuleks ühiskonnas kokku leppida aluspõhimõtted, keda, kui palju, mis põhimõtete alusel ja millisel moel me piirama ning maksustama hakkame, leiab Jüri Lember.


5. veebruaril toimus kliimaministeeriumi korraldatud seminar «Kliimaseaduse poole teel». Üritusele olid kutsutud sama ministeeriumi moodustatud erinevate kliimaseaduse väljatöötamise töörühmade liikmed, kes esindavad väga laia ampluaad nii avaliku kui erasektori organisatsioonidest, ettevõtetest ja asutustest.

Nii meie kliimaminister kui ka kõik ülejäänud püüdsid oma ettekannetes anda ülevaadet, milleks meile kliimaseadus. Ja lõpuks jäi ikkagi üsna ebaselgeks, kellele ja milleks ning veel eriti, kuidas.

Ettevõtluse esileedi

Märkimisväärsed ja märgilise tähendusega olid meie ettevõtjate esileedi Kai Realo repliigid, et kõikjal mujal nimetatakse keskkonnakaitse ja kliimaprobleemide lahendamiseks mõeldud protsesse roheleppeks, meil miskipärast rohepöördeks. Tuginedes oma eelnevale töökogemusele Skandinaavias, mainis ta, et vähemalt Põhjamaades on ühiskondlikud kokkulepped, milliste meetmetega oma elu- ja looduskeskkonda kaitsta, vastu võetud vähemalt 10–15 aastat tagasi. Meie oleme alles aasta-kaks tagasi riigi tasemel neid tõsisemalt arutama hakanud. Ta andis sellega mõista, et oleme teistest üsna lootusetult maha jäänud.

Mida see tähendab meie ettevõtjatele, võis mõista mitmest teisest ettekandest – oleme kaotanud turueelise oma toodete ja teenuste turustamisel, millele pole olnud võimalik panna külge silti rohesõbralikkusest ehk keskkonda säästvast tootmisest.

Õhinal ja läbi mõtlemata

Teatavasti hakkab kala mädanema peast ja tõenäoliselt on tegemist meie rahvuskala räime pikaajalise ning kroonilise ajutegevuse probleemiga. Sest kust mujalt ikka selline pikaajaline peataolek keskkonnaküsimuste riiklikul tasemel ignoreerimisega on võinud alguse saada. Ravi on aga lootusetult hilinenud.

Nüüd ühtäkki teeme hoogtööna ja õhinal kõikehõlmavat kliimaseadust, kaasates teooriat ja praktikat, kokku lappida püüdes suurt hulka ühel või teisel moel riigi ja tema kodaniku vahele oma ameti kaudu paigutunud persoone. Teeme õhinal, omamata ühiskondlikke aluskokkuleppeid, mida ja kuidas ning mille hinnaga.

Nokk-kinni-saba-lahti-teema on puidu kui taastuva loodusressursi kasutamise intensiivistamine olukorras, kus raiemahtusid tõsta pole võimalik, sest teisest küljest sõidab selga vajadus siduda atmosfäärist võimalikult palju süsinikdioksiidi. Puit aga on nii energia, ehituse kui veel mitme ettevõtlussektori kodumaine päästerõngas kliimaneutraalsuse võtmes.

Ka välja pakutud puidu või muu kohaliku tooraine kohapealne väärindamine on teadaolevalt tupik, kuna on väga energiamahukas tegevus. Senikaua, kui meil puudub tuumajaam või mõni muu uudne tehnoloogia energiavajaduse odavaks ja keskkonnasäästlikuks rahuldamiseks, on ka see tupiktee.

Kuidagi arusaamatult jäi sellel üsna hästi korraldatud seminaril aga vastuseta põhiküsimus – kelle ja mille arvelt Eesti poliitikud kavatsevad riiki rohelusse pöörata. Märkigi pole sellest, et soovitaks saavutada laiapõhjalist rohekokkulepet, nagu tsiviliseeritud Euroopa riikides on tänini tavaks olnud.

Tundub, et soov on kasutada koalitsioonipoliitikute teerulli ja pole teada, kes selle teerulli alla jääma peavad. Igasugune selge visioon, mida kliimaseadus piirama või edendama hakkab, puudub. Keskkonnasäästlikku majandamist, mis tagab majanduskasvu?

Kõigepealt lepime omavahel kokku, kuhu meie raha läheb

Imelik oli kuulata kliimaminister Kristen Michali seisukohta, et vaja on kiirustada, et mitte võimalust käest lasta. Kelle ja millist võimalust? Võimalust koorida rohepöörde egiidi all viimasedki sendid vaevalt ots otsaga kokku tuleva elanikkonna käest?

Või pidas minister silmas, et teatud ja väljavalitud ettevõtjate ning ärimeeste võimalust kasutada ära Euroopa Liidu poolt rohepöördeks eraldatud raha kasumliku äri ajamiseks, lisades Eesti Vabariigi maksumaksjate omafinantseeringu juba praegu olematutest, õhukese riigi ülalpidamise nappidest vahenditest?

Isegi tavakodanikule on selge, et kogu see lugu tuleb meil ühiselt kinni maksta. Paljud teemad ja arendused isegi mitte meil, vaid meie lastel. See on kallis ja karm teema. Nõuab kohe kindlasti seitse korda mõõtmist, enne kui üks kord lõigata.

Seitse korda mõõtmisega oleme aga Euroopa Liidu kontekstis üsna lootusetult hiljaks jäänud, sest 2030 on kohe käes ja meil pole mitmes valdkonnas veel õrna aimugi, millised on uute CO2 piirangute sotsiaalmajanduslikud kogumõjud, rääkimata selgeks vaieldud meetmetest, mida Eesti realiteete arvestades üldse rakendada oleks võimalik. Peale kõige muu laiutab üle 400 miljoni eurone eelarveauk.

Ettekandeid kuulates tundus, et ei suudeta mõista justkui lihtsat tõsiasja – kliimaneutraalsus saab alata ikka ja ainult tarbimishulluse ja majanduskasvu teadliku pidurdamisega. Ei ole võimalik samal ajal piirata tarbimist ja kasvatada majandust. Pelgalt tarkvara ja heade ideede genereerimine looduskeskkonna globaalse säästmise ja majanduse kontekstis ära ei toida ega keha kata.

Puudulik, kui mitte olematu, oli ja on arutelu suunas, kas üldse on võimalik kliimaneutraalsus moel, milllisel see on meil praegu suuresti kavandatud – pelgalt Eesti ühiskonna ja ettevõtjate CO2 ehk süsinikuemissiooni ja loodusressursi kasutuse piiramise näol.

Elame me ju globaalses keskkonnas ja meie keskkonnajalajälg, mida tahame vähendada, tuues kuskilt mujalt sisse elektriautosid, akusid ja tuulegeneraatoreid, tekitab ju seal, kus neid toodetakse, väga suure ning keskkonnale kahjuliku jalajälje. Kus on võrdlused ja arvutused, mis on globaalset mõõdet arvestades keskkonnasäästlik, mis mitte?

Võib-olla on kogu energeetika ja autonduse ümber mängimine ning väljavahetamine akumajandusele hoopiski summaarselt keskkonnakahjulik, mitte säästev tegevus? Teada on, et näiteks fossiilkütusel töötava sõiduautoga tuleb sõita vähemalt 100 000 kilomeetrit ja mõnikümmend peale, et tavaauto tootmiskuludelt ja fossiilkütuse kasutamiselt elektriauto tootmise keskkonnajalajäljeni jõuda.

Mõnes valdkonnades, nagu rahvusvaheline reisilaevaliiklus, pole praeguse teadmise kohaselt olemas mitte ühtegi vähegi tõsiselt võetava hinnaga kütust ega tehnoloogiat, mis süsinikdioksiidi või lämmastikuemissiooni kavandatud mahus ja tempos vähendaks. Meie suurim tööandja ja rahvusvaheline ettevõte Tallink on juba täna sunnitud ostma süsinikuemissiooni kvooti, et oma laevu käitada, ja tõstma järk-järgult laevapileti hinda, et vähegi õigustada börsiettevõttesse investeerinud omanike ootusi mingigi kasumi teenimiseks.

Millal saabub piir, kui suur osa inimestest, eriti eestimaalased, meritsi reisimisest loobuvad, sest hind on liiga kallis, pole ette teada. Teada on, et igal aastal lisanduvad keskkonnanõuete karmistumisel kümned miljonid eurod lihtsalt süsinikukvoodi ostmiseks, lisaks kasvavale kütusehinnale, tööjõukulude ja kõigi muude sisendhindade kasvule.

Seega, Eesti ühe suurima käibega ettevõtte majanduskasvu on väga keeruline prognoosida, kui keskkonnatasude kasv jõuliselt pärsib teenuse kasutamist. Nii on Euroopa Liit koos meie valitsejatega kavandanud ka mitmes teises valdkonnas.

Seega, esmalt ja enne kui üldse on võimalik tõsiselt võetavalt arutada Eesti kliimaseaduse kui sellise eelnõu (mis peaks valitsuse kavadest tulenevalt olema laual mitte hiljem kui aprillis), tuleks ikka ühiskonnas kokku leppida aluspõhimõtted, keda, kui palju, mis põhimõtete alusel ja millisel moel me piirama ning maksustama hakkame. [...]

Mis siis meil, loodetavasti kliima- ehk roheleppe, mitte rohepöörde, kontekstis üle jääb?

Meie rahvuslik rikkus ning rahakott ei kannata kallist rohelist hinnalipikut lihtsalt välja, nagu ka väga paljude ettevõtete konkurentsivõime ja efektiivsus. Mitmes energia- ja loodusressursside säästmisega seonduvas teemas oleme vanadest, meie piirkonna ELi liikmesriikidest kümmekonna aasta võrra maas.

Kõigis rohepöörde võimalustele suunatud ülistuskõnedes unustatakse meil see nüanss nagu muuseas ära. Tuleb meelde, et näiteks Taanis oli väikesel Marstali linnakesel, mis asub Aerö saarel, juba 1998. aastal päikesepaneelide väli, mille kaudu kogutud energia salvestati maa sisse rajatud 200-meetrise läbimõõduga veereservuaari, ning mille abil kaeti tervelt 40 protsenti selle linnakese sooja vee ning kütte aastasest vajadusest. Tahaks lugupeetud ministrilt küsida, mis tempoga me peaksime liikuma, et suudame tasa teha 23 aastat ja veel ettegi minna?

Hädavajalik on ühiskondlik kokkulepe, mida teha. Mitte mingit laiapõhjalist ühiskondlikku diskussiooni pole olnud kuulda ega näha. Liiga kaua on munetud ja nüüd pole enam muna haudumiseks piisavalt aega antud, et sellest elujõuline järglane sünniks.

Kas lahenduseks saab olla, et vähendame oluliselt rikkamate ühiskonnakihtide tarbimist, tõstes maksud tasemele, mis ei võimalda enam priisata?

Sest vaesuse maksustamisel pole mingit iva – sealt, kus pole, pole ju tõesti ka rohepöördeks midagi võtta. Kas aga rikkuse ja üle keskkonnataluvuse tarbimise piiramine, seda nii füüsiliste isikute kui ettevõtete puhul, läbi kõrgete maksude ja astmelise tulumaksustamise on toimiv lahendus?

Paljudele ja ennekõike oma rahvusriigi hea käekäigu eest hoolivatele tõenäoliselt on, aga väga paljudele kindlasti ka mitte. Ei rikastele ega vaestele sobi kõrged maksud. Mitmedki, kellel on võimalus, võtavad kätte ja kolivad vist soojemale maale, kus elu on odavam ja vähem «roheline». Või paneme rahapuu seemne kevadel mulda ja loodame, et oleme ainukesed innovaatorid, kellel see õnnestub?

Loota pelgalt imedele, et me oleme teistest leidlikumad ja suudame meie kliimavöötmes säilitada riigi ning majanduse rahvusvahelise konkurentsivõime, olles selles vallas paljudest teistest kümmekonna aasta võrra maha jäänud, rebides maksku mis maksab Euroopa rohepöörde esirinda, nagu kliimaminister soovitab, on väga kaheldav teooria.

Igasugune majanduskasv toob tahtmatult kaasa keskkonna jalajälje kasvu, olgu siin Eestis või siis vähearenenud Aafrika riikides, kus lapstööjõu abil toodetakse akude tootmiseks vajalikke metalle. Sellest tuleb aru saada ja sellest juhinduda.

Aborigeenidenapeame uskuma vist sellesse, et meil on olemas veel mingidki põlisrahva õigused oma maa ja selle ressursside säilitamisel, oma väikese rahvuse tuleviku eest seismisel ning võitlema looduslähedase elukeskkonna ja mitmekesisuse säilimise eest, nagu seda sümbolina on teinud Metsküla väikese maakooli pere.

Kuni elab meie küla ja loodus, elame meie ka ja meil võib olla lootus ellujäämiseks. Vastupidisel juhul tuleb valmistuda lahkumiseks planeedilt Maa.


Arvamusartikli täistekst on avaldatud  7.02.2024 Postimehes:

Comentários


bottom of page