Heiki Lill
Alanud debatt riigisektori töötajate hulga üle on vajalik. Seda kasvõi juba põhjusel, et riigisektori töötajate palga maksab kinni maksumaksja. Ja maksumaksjal peab olema ülevaade ja selge arusaamine, kuhu ja milleks tema (sinu ja minu) maksuraha kulub, kirjutab Heiki Lill.
Tarmeko juht Jaak Nigul tõi välja, et tema hinnangul võiks riigipalgalisi vähendada umbes 30 000 võrra. Martin Malm temaga ei nõustu ning uurib hoopis, milliseid teenuseid me enam ei vaja või millised teenused saab delegeerida (ja siis nende teenuste eest maksta) erasektorile.
Usun, et Nigul on asjale natuke lähemal. Nagu ka Nigul, olen ise uurinud erinevate ühinenud valdade palgal olevate inimeste arvu. Pole siiani märganud meeletut valdade palgaliste töötajate kokkukuivamist. Pigem on töötajate hulk jäänud samasse suurusjärku kui oli varasemalt kahe valla peale kokku.
Kuid nagu ikka sääraste arutelude puhul räägitakse aiast, mitte aia august. Nagu erasektoris, nii ka avalikus sektoris on töötajate ehk ametnike arvu hulk ju põhjustatud töö hulgast, mis on tarvilik ära teha.
Siinjuures juhin tähelepanu sõnale "tarvilik". Olles ise olnud pea kümme aastat avalikus teenistuses, julgen väita, et mõtestatud töö hulk, mida kästakse ametnikel tulenevalt seadustest, määrustest ja kordadest teha on ehk 3/4 ja olen siinjuures optimistlik.
Näitena võin tuua oma külastuse ühte Belgia Kuningriigi vanglasse. Eestlaste grupp tundis huvi belglaste vanglaametnike töökorralduse vastu. Et kuidas üht või teist laekunud paberit menetletakse.
Küsimusest, et kuidas te absurdseid kaebusi menetlete, ei saanud vangla direktor esmalt aru, milles meie küsimuse iva seisneb. Peale selgitamist, et me mõtleme näiteks kinnipeetava kaebust hommikuse linnulaulu kohta, mis aknast kambrisse kostab, hakkas vangla direktor naerma ja vastas, et säärased kaebused paneb valvur paberihunti hoiule. Aga mida teevad eesti vangivalvurid? Menetlevad.
Minu teenistuse ajal arvestasime välja, et ühe ühekordse habemeajamisvahendi seest välja võetud žiletitera leidmine vangla kambrist võtab kokku liidetuna aega umbes kaheksa tundi. Ja siinjuures on silmas peetud juhuslikku leidu, möödaminnes avastamist. Üks tööpäev. Erinevate ametnike tööd. Ja palju žiletiteri (või muud "keelatut") leitakse ühe tööpäeva jooksul kõigis Eesti vanglates kokku?
Usun, et igas avaliku teenistuse ametkonnas on terve hulk tegevusi, mida ollakse sunnitud tegema, sest nii on kästud ja peab. Kui ametnik eksib nende kordade vastu, siis ta vastutab ning talle määratakse karistus. Ametnik on sunnitud menetlema, mitte lahendama.
Eesti riigis tuleb muuta suhtumist. Me peame aru saama, mida ja milleks me teeme ja kas see on ka mõtestatud ning vajalik. Kui ebavajalikud tegevused saab paberihunti "hoiule" pandud, siis väheneb ka vajadus ametnike hulkade järele.