top of page
  • TULE

Märt Läänemets. Miks Hiina on meile suur julgeolekuoht?


Hiljuti puhkes Eesti meedias taas pisuke vaidlus teemal, kas Hiina on meile julgeolekuoht või hoopis vastupidi – Eestile ei tule kasuks Hiinale «liiga jõuliselt vastanduda», nagu ühe meie kõrge poliitiku teemakohasest intervjuust võis välja lugeda. Kas võib väita, et tõde on ühel või teisel pool või hoopis kuskil vahepeal?


Avalikkuse ette ilmus kolm vaieldamatult autoriteetset, kuid erinevat seisukohta. Kõigepealt välisluureameti raport «Eesti rahvusvahelises julgeolekuolukorras 2024», kus Hiinat käsitlev osa hõlmab tervelt 11 lehekülge ehk üle 10 protsendi raporti kogumahust. Selle järgi on Hiina kindlasti kasvav julgeolekuoht, mida on ka varasemate aastate raportites, samuti kaitsepolitsei aastaraamatutes rõhutatud. Vastses raportis analüüsitakse ohtusid kolmes valdkonnas.

Esiteks, Hiina ja Venemaa suhted, mis meile Vene-Ukraina sõja taustal eriti korda lähevad, sest seisab ju Hiina näilisele neutraalsusele ja rahu retoorikale vaatamata kindlalt oma strateegilise partneri Venemaa selja taga.

Teiseks, ideoloogia kasv Hiina välispoliitikas, mis raporti autorite sõnul võib «hägustada Hiina arusaama maailmast». Ausalt öeldes jääb see väljendi mõte mulle natuke ebaselgeks. Kas ei peaks rõhutama hoopis vastupidist, et Hiina jõuliselt levitatava ideoloogia mõjul hägustub maailma arusaamine Hiinast? Edasine tekst paistab pigem seda kinnitavat.

Kolmandaks, Hiina tehnoloogiate kasutamisest lähtuvad ohud. Viimased näivad hetkel olevat kõige suurem probleem, sest need on juba kohal. Kui Hiina tehnoloogiad on korra juba hangitud ja rakenduses, on neid juba väga raske teistega asendada, millele eraldi loos juhib tähelepanu Tallinna Tehnikaülikooli võrgutarkvara professor Tanel Tammet. Aga Hiinal on võimekus kasutada neid mitmesuguseks luure- ja infokogumistegevuseks, mida ta üle maailma juba ammu laialdaselt teeb ning mille kohta iga aasta kümneid, kui mitte sadu raporteid ilmub.

Kuna Eesti raport on meedia ja ekspertide poolt juba üsna üksikasjaliselt läbi võetud ja kõigile kättesaadav, ei hakka ma siin seda pikemalt analüüsima. Juhiksin tähelepanu vaid asjaolule, et raporti esitlusel esitati välisluureameti peadirektorile Kaupo Rosinale kõige rohkem küsimusi just Hiina kohta, mis näitab ajakirjanike head kursisolekut teemaga.


Välisminister väldib Hiina teemat

Välisluureameti raporti esitlusega samal päeval ja peaaegu samal tunnil pidas välisminister Margus Tsahkna (Eesti 200) riigikogu ees oma välispoliitika aastakõne, mida ka Postimees kajastas ja juhtkirjas kritiseeris. Enam kui hämmastav, et Hiinat ei mainitud selles kõnes mitte ühtegi korda. Kas see tähendab, et Hiina-poliitika ei ole Eesti jaoks üldse tähtis, või, mis veel hullem, seda ei olegi. Paarile küsimusele, mis Hiina ja Taiwani kohta esitati, vastas välisminister üsna ebalevalt ja ülelibisevalt. Küsimusele, kas Eestil ei oleks ehk vaja selgekujulist Hiina strateegiat, vastust tegelikult ei tulnud, peale selle, et Hiina on meie ametlik partner (sic!) ja igaüks, kellel huvi, võib pöörduda välisministeeriumi poole.

Minupoolne hämmastus kuubis: meie esivälispoliitik nimetab partneriks autoritaarset parteiriiki, kelle avalik poliitiline ja majanduslik ning varjatud sõjaline toetus kuulub meie vaenlasele Venemaale! Pandagu kas või tähele, mida Hiina esivälispoliitik Wang Yi kõneles äsjasel Müncheni julgeolekukonverentsil. Samas möönis Tsahkna, et majanduslikud suhted Hiinaga tähendavad sageli ka poliitilisi suhteid, selgitamata, mida ta sellega täpsemalt silmas peab.

Postimehe kajastuse juures ilmunud kolmest eksperdiarvamusest ainult ühes, TLÜ rahvusvaheliste suhete lektori Catlyn Kirna omas, mainiti mokaotsast ka Hiinat, õigustades ministri n-ö alalhoidlikku vaimu: «See on ka alalhoiuinstinkt, sest kui lainetada liiga palju näiteks Hiina teemadel, mõjutab see riigi huve negatiivselt.» «Tule taevas appi!» tahaks hüüda. Sellised «eksperdid» õpetavad meil siis rahvusvahelisi suhteid, esitades Hiina huve Eesti huvidena.

Eesti Hiina-strateegia dokumenti ei ole ka siinkirjutaja näinud ja kui see ka olemas peaks olema (ilmselt ei ole), on see väga hästi salastatud, nagu meil paljude tähtsate ja vähem tähtsate dokumentidega on. Viimases välisministri kommentaaris „Vabariigi Valitsuse Hiina-poliitika regulaarse ülevaatamise kohta“ leiame taas vaid üldsõnalisi aastast aastasse korduvaid stampe ühe Hiina poliitika kohta, mida me järgime, ja et «suhetes Hiinaga püüdleme Euroopa Liidu ühtse poliitika poole ning võimalikult laialdase koostöö arendamist teiste samameelsete partnerite, eelkõige Atlandi-üleste liitlastega». Ühesõnaga, sabas sörkija loogika, ei mingit Eestile kui väikeriigile vajalikku «julgust ja tarkust», mida ministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov mõne kuu taguses intervjuus Eesti-suguse väikeriigi välispoliitika edu ja mõjukuse vajaliku alusena esile tõstis. [...]


Hiina on julgeolekuoht kogu maailmale

Kokkuvõtteks tuleb öelda, et kui Eesti julgeolekuasutused teevad oma tööd hästi, niivõrd, kuivõrd neil selleks ressursse jätkub, siis poliitikud, sh välisministeerium, elaksid nagu eilses või üleeilses päevas, korrates üha ammu aegunud jutupunkte Hiina kohta. Kus on nende nõunikud, kes neid briifiksid, või kas neid üldse on? Riigikantselei situatsioonikeskus (SITKE) koostab küll valitsusasutuste jaoks iganädalasi pressikokkuvõtteid Hiina kohta (loomulikult märkega AK), aga need vist peidetakse poliitikakujundajate eest hoolega ära.

On ilmselt liiga palju tahta, et meie poliitikud oleksid midagi kuulnud juba 2018. aastal üllitatud Hiina välispoliitilisest doktriinist pealkirjaga «Hiina omapäradega suurriigi diplomaatia» (Great Power Diplomacy with Chinese Characteristics, 中国特色大国外交), kus ühemõtteliselt raiutakse, et Hiina on tulnud maailmakorda muutma ja lääne hegemooniat kukutama ja ükski vahend selle püha eesmärgi nimel ei ole keelatud. Selle põhipunkte korratakse näiteks hiljutise Hiina välispoliitika kujundamise konverentsi ingliskeelses materjalis, mis on vabalt kättesaadav ja loetav. Ka Eesti välispoliitika kujundajatele ja nende nõunikele.

Niisamuti on avalikult kättesaadav ja kõigile loetav lausa eesti keeles Euroopa Parlamendi värske dokument „Hiina mõjust Euroopa Liidu elutähtsale taristule tulenev julgeoleku- ja kaitsealane mõju”. See tõstab probleemi tuumana ühemõtteliselt esile vajaduse mõista Hiina sõjalise ja tsiviilvaldkonna ühitamise strateegiat, mida parteiriik rakendab oma mõju suurendamiseks Euroopas ja kogu maailmas. «Hiina sõjalise ja tsiviilvaldkonna ühitamise strateegia on riigi juhitud ja kontrollitud programm ja kava, mille eesmärk on kasutada ära kõiki riigi- ja kommertsvõimu vahendeid, et tugevdada ja toetada Hiina Kommunistlikku Parteid (HKP) ja selle relvastatud haru Rahvavabastusarmeed, eelkõige omandades ja suunates ümber maailma tipptehnoloogiaid eesmärgiga tugevdada totalitaarset režiimi ja saavutada sõjaline domineerimine.»

Selliseid dokumente, raporteid, uurimusi, raamatuid ilmub tonnide viisi; maailma riigid teevad jõupingutusi Hiina parteiriigi ambitsioonidele vastu astumiseks. Nii Euroopas kui ka mujal. Hiina ise kasutab meie vaenlast, agressiivset Venemaad (ja Venemaa Hiinat) ära demokraatliku alliansi nõrgendamiseks. Eesti valitsus paistab aga elavat muretult eilses päevas, heietades äraleierdatud laulu Hiina turu võimalustest ja ustavusest ühe Hiina poliitikale jms.

Eesti välispoliitika piiratus, selle juhtide tahtmatus midagi muuta ning Hiina mõjuagentide ja «kasulike idiootide» tegevus, keda jätkub nii «ekspertide» kui ka tipp-poliitikute hulka, on Hiinaga seotud esmane julgeolekuoht.


Täistekstina avaldatud 21.02.2024 Postimehes

コメント


bottom of page