• TULE

Tiiu Kuurme. Rõõmustagem, klaaslagi on klirinal kokku kukkunud!












Tiiu Kuurme


Vaidlused naiste ja meeste koha ning õiguste üle on viinud loodetud võrdsuse harmoonia asemel äraspidisesse olukorda, kirjutab kasvatusteadlane Tiiu Kuurme.


Martin Ehala pikem ülevaateartikkel «Soolõhe teaduses on huvipõhine» (Postimees AK, 6.02) on kirjutatud vaibumatul tundlikul teemal: milline on ühiskonnas meeste, milline naiste osa. Artiklis refereeritakse teadusuuringute väiteid, et naiste ja meeste vaimsetes protsessides on erinevused, kuigi varasemates uuringutes on leitud neid minimaalselt, ja see justkui seletab soolist jaotumist vähemalt teadusmaailmas. Mehi huvitavad asjad, naisi inimesed. Siin julgeks kahelda, inimest uurivate teaduste suurnimede seas naisi peaaegu ei leiagi. Aga küsimus on milleski muus. Ja nimelt – taas kord on rõhuasetus bioloogial peamise tõe väärtuses, mis justkui määrab kellegi suutmised, sobivuse ja koha.


Vaidlused naiste ja meeste koha ning õiguste üle on viinud loodetud võrdsuse harmoonia asemel äraspidisesse olukorda. Kas siis sugusid pole üldse või on neid palju või on kogu probleem emotsionaalselt ülesköetud naiste väljamõeldis ning feminism maailma juba hukatuse äärele viinud. Teaduskirjanduses on feminism loetud 20. sajandi mõjukaimate mõttesuundade hulka, vaatamata sellele pole tema sisu ka mitte elementaarsel viisil viitsinud enesele selgeks teha selle siinsed naeruvääristajad.


Enam ei eristata meediakirjutistes meeste ja naiste (võimu)suhete teemadel soouuringuis üldteada mõisteid sex ja gender. Neist sex tähistab bioloogilist sugu ning gender sotsiaalset sugu, mille sisuks kuuluvus, positsioonid ja staatus ühiskonnas. Ning just sellega, ja mitte bioloogilise sooga kaasneb väide soo konstrueeritavusest, et viidata, kehtiv ühiskondlik soosüsteem on pigem inimese kui jumalate looming.


Aga vana jäik soosüsteem ju kõigub, mõeldes, kui palju naisi on viimastel aegadel poliitilistele lavalaudadele jõudnud. Üha enam saavad naistest tippjuhid, arvamusliidrid, kosmonaudikandidaadid, poliitikud. Rõõmustagem, klaaslagi on klirinal kokku kukkunud. Samas pole ka tajutav, nagu oleks lähiajal tulekul rohkem inimest ja vähem asju ning ühiskond pehmem ja hoolivam. Sest sugu on gender. Kunagisi tütarlapsi ümbritsenud sotsiaalne ja kultuuriline tegelikkus on nendes lihvinud omadusi, millele ei pruugi seletusi pakkuda aju-uuringud. Küll aga poiste ja tüdrukute erinevatest ootustest täidetud kujunemisteekonna analüüs nii ajaloolises evolutsioonis kui igaühe kogemustes.

Nii rahvusvaheliste kui ka kodumaiste uuringute järgi tajuvad tüdrukud oluliselt suuremat survet koolinormide täitmiseks, heade hinnete saamiseks, kodutööde tegemiseks. Kui tüdrukute piiridest üle astumine on midagi ebasündsat, siis poiste puhul on see lausa vaikimisi eeldatud, tuleb ju ometi saada meheks ja näidata oma sõltumatust. Poisid on häälekamad, neid jäädakse kergemini kuulama, õpetajate poistele antud ülesanded eeldavad rohkem loovust ja leidlikkust, tüdrukute puhul õige valemi peast teadmist.

Niimoodi oma piire proovides areneb lastes sooline habitus (käitumisootuste, väärtuste, hoiakute, harjumuste kompleks), milles etteantud juhistesse, normidesse, käskudesse on kummalgi sool mõneti erinev suhe. Lapsest peale on patriarhaalses kasvatustraditsioonis nõutud sõnakuulmist. Erinevate ootuste rägastikus kujuneb siit kuulekus. Vanematele, süsteemidele, ülemustele, ideoloogiatele.


Rääkida tuleks aga sellisest kuulekuse liigist, milleks on personaalsest vastutusest lahti ütlev kuulekus. Hindavate pilkude risttules ja instruktsioonide poolt suunatud noor naine, kes on kujunenud piiratud (hirmuga põimitud) ootuste õhustikus, võib vaatamata koolitatud intellektile kujuneda lihtsalt kuulekaks inimeseks, kes järgib juhiseid ega küsi enam küsimusi. Teeb, kuis kästi, siis, kui kästi, nii, kuis kästi. Ja ootab alateadlikult Käskija suuniseid. Saanud võimu ja alluvad, normaliseerib ta näppu vibutades neid «õigesti» mõtlema ja käituma. Isiklikku vastutust tõlgendab ta kellelegi meele järele olemisena, sest vastutus on käskijal. Tublidus ja korralikkus ühiskonna kirjutatud normide päraselt annab võimufilosoof Foucault’ järgi moraalse võimu teiste üle.

See, kuidas meil mõistetakse haridust, taandub üha enam kitsastesse bioloogilis-mehaanilistesse raamidesse, sarnanedes kunagi Theodor Adorno sõnastatud poolhariduse mõistega (Halbbildung). Poolharidus on see, kui õppivat inimest nähakse eraldatuna ühiskondlikust tegelikkusest, sellisesse hariduspilti ei kuulu valitsevate olusuhete kriitiline analüüs ega õpitava nägemine suuremates seostes. Haridusest on saanud pelgalt inimeste tasemetesse liigitamise ja kitsaste kvalifikatsioonide vahend globaalses majandusvõistluses. Siin sünnib esemestunud ja võõrandunud teadmine, algab jäik stereotüüpne mõtlemine ning valitseb instrumentaalne mõistus.


Mis on hariduse tõeline mõte, ka seda meenutavad meile 50–70 aasta tagused kriitilise kasvatusteaduse klassikud. Pedagoogilise sekkumise peamine mõte on arendada noortes autentsust, kaitsta neid käibetõdedes kulgemise ja olusuhetega kohanemise eest, äratada neis iseseisva mõtlemise võime ning vastutustunne ja teha noored immuunseks massikultuuri vaimu laastava toime ning autoritaarsete ideoloogiate suhtes.


Eemaldades inimkäsitustega seonduva mõttetraditsiooni tänastest olulistest kõnelustest ning isegi akadeemiliste seinte vahelt ja piirdudes bioloogia ning mehhanismidega, kõnnime teel, mille veerest on juurteni niidetud mõistmise võrsed. See tee tundub viivat nende allikateni, kus sünnivad viha, vaimse tervise häired, vägivaldsus, inimese alandamine vaimsest olendist biorobotiks.


Enneolematul hulgal naistest koosnev valitsus on andnud märku oma kavatsustest ning põhjustanud sellega enneolematut ebakindlust ja kõhedust.


Praegune poliitiline normaalsus ei eelda, et otsustama pääsevad asjatundjad, eetilised, targad ja hea renomeega väärikad inimesed. See, et mehi asendavad naised, ei muuda asja, vaid paneb hoopis mõtlema nähtamatule elektroonilisele jalavõrule nähtamatu keti otsas, mille teisest otsast tulevad kontroll ning suunised. Selle asemel et kohelda rahvast kui kurjategijakalduvustega alaealisi vihakõne seadusega, hakkaks tark valitsus juurdlema viha põhjuste üle, telliks vastavad uuringud ja töötaks mõttekodadega välja abinõud, kuidas neid põhjusi vähendada.


Postimees "Tiiu Kuurme: rõõmustagem, klaaslagi on klirinal kokku kukkunud!" 8. märts 2021



Võta meiega ühendust

info (at) tulevikuerakond.ee

Meediakontakt

meedia (at) tulevikuerakond.ee

Jälgi:

  • White Facebook Icon

Tulevikuerakonna logoraamat

kujundanud MoonDesign

© 2021 Tulevikuerakond