• TULE

Südamesoojust ja helgust igale perele, igale hingele, kõigele elavale!


Head Eesti inimesed! Hea Eesti rahvas!


Tänavused jõulupühad tulevad teistmoodi. Meil on olnud erakorraline aasta. Kriisiaasta, mida eelmiste jõulude ajal mitte keegi ei osanud ette näha. Nüüd oleme seda aastat lõpetamas traditsiooniliste rahupühadega, nagu alati, aga ilma tõelise rahuta südames. Sest me ei tea, mis tuleb. Teadmatus sünnitab ebakindlust. Ebakindlus sünnitab rahutust ja muret.


Me oleme harjunud võtma elu nii, et kõik halb ja ootamatu, mis meid tabab, tuleb väljastpoolt. Et meie ebaõnne ja ebaedu eest on vastutav ikka keegi teine: riik, omavalitsus, tööandja, maksuamet, halb ilm ja kliimamuutused... Seda rida võib jätkata. Aga meie ise? Mina ise? Mis osa on minul? Kui palju me selle peale mõtleme? Ja kas üldse mõtleme? Kas selle aasta algul meid vääramatu jõuna tabanud viirustaud oleks saanud inimeste seas nõnda laialt oma laastamistööd teha, kui me ise sellele kaasa poleks aidanud? Oma sissejuurdunud tundega vääramatule õigusele tarbida, nautida, nõuda, võtta – aga mitte vastutada.


Meid on aastaid ja aastakümneid toidetud müüdiga, et niikaua, kui kestab majanduskasv, oleme hoitud ja heal järjel. Nii vanemad kui ka uuemad kriisihoiatused maakera ressursside ammendumisest, keskkonna hävitamisest, pandeemiatest jne, kuigi juba mõnda aega meie igapäevaelus ilmselged ja tuntavad, ei ole seda müüti kummutanud. Nii suur on olnud ja on meie usk pelga materiaalse progressi edasiviivasse jõusse.


On kummastav, et ka tänavusel kriisiaastal on nii poliitikute, ettevõtjate kui ka arvamusliidrite põhimureks olnud mitte inimene, vaid majandus. Kuidas ohjata kriisi nii, et majandus kannataks võimalikult vähe. Et kellegi rahavood ei kannataks, et kellegi võimekus tarbida ja nautida ei väheneks – vähemalt mitte liiga kauaks. Kas pole skisofreeniline: ühelt poolt me tahame terve olla ja ellu jääda, teiselt poolt aga jätkata elukeskkonda hävitava majanduskasvu karussellil tarbimispillerkaari uskudes, et see on ühitatav. Aga kas on? Selle kriisi elame ehk üle, aga kui kaua läheb aega järgmiseni?


Jõululäkitus peaks sisendama rahu. Nagu aastasadu ja -tuhandeid on meid õpetatud – palju kauem, kui on kuulutatud majanduskasvu imettegevat väge –, et rahu saab tulla ainult meie igaühe südamest. Rahu ei saa tuua ei valitsus, koroonavaktsiin, laenuraha ega Euroopa Liidu abipaketid. Kui me tunneme oma südant, siis tunneme ka teise inimese südant ja selle äratundmise kaudu kogu maailma. Ning enda kohta ja vastutust selles.


Toogu jõuluaeg seda äratundmist ja mitte ainult paariks pühadenädalaks, vaid jäägugi see meisse. Kui lahendame kriisi iseendas, mis saab siis takistada seda lahendamast kogu maailmas.

"Ja siin on mu saladus, väga lihtne saladus — ainult südamega võib õigesti näha, kõige tähtsam on silmale nähtamatu." (Antoine de Saint Exupéry)


Südamesoojust ja helgust igale perele, igale hingele, kõigele elavale!


Eesti Tulevikuerakond

Võta meiega ühendust

info (at) tulevikuerakond.ee

Meediakontakt

meedia (at) tulevikuerakond.ee

Jälgi:

  • White Facebook Icon

Tulevikuerakonna logoraamat

kujundanud MoonDesign

© 2021 Tulevikuerakond