Tiiu Kuurme
Praegused kultuurilised orientiirid ei toida tähendusnäljast inimest ja ummikusse jooksval ühiskonnal on hädasti tarvis uusi visioone, kirjutab kasvatusteadlane Tiiu Kuurme.
Utoopiaid on kirjutatud inimkonna kogu teadaoleva ajaloo vältel. Tuntuim neist on ehk Platoni «Riik». Utoopiates jääb enamasti arvestamata, et inimloomus viskab vingerpusse ega allu süsteemsetele helgetele visioonidele. Seeläbi on utoopia ka pilkenimi ja vastavad tekstid saanud hurjutada.
Ent teisalt on julged visioonid omamoodi valgusvihk teed otsijaile ja üllatusena saab mõnigi tõeks. Nii said teoks mitmed eelmise sajandivahetuse julged utoopiad inimkesksest pedagoogikast, mille maaletoojateks meil siin praegu erakoolid. Maria Joutsenvirta ja Arto Olavi Saloneni koroonakevadel ilmunud raamatus «Sivistys vaurautena» («Haridus väärtusena») suunatakse teed otsiv valgusvihk neile saavutustele, mida kurvameelseks kujunenud heaoluriikide rahvas pigem kui kurja juurt hakanud nägema.
Kui kõik tarbiksid nagu soomlased, läheks vaja 3,8 planeeti, väidavad autorid. Ent maine jõukus ei pea olema vaid apokalüptiline umbtee. On saavutatud seis, kus peavarju-kõhutäie kõrval on võimalik ja sündinud vajadus mõelda ning elada millelegi muule, sest maine vara ja selle (sund)kasvatamine tundub pigem painaja kui vabastaja. Uuesti vajab ümber mõtestamist hea elu kontseptsioon, sest nähtavaks on saanud üks teine nälg, tähenduslikkuse nälg. Ainelises külluses on kadumas elule alust loovad vaimsed tõed ning praegused kultuurilised orientiirid ei toida tähendusnäljast inimest.
Avalikud töö- ja kooliõnne otsingud ka meil on märk, et varaline rikkus ei tähenda rikkaks kogetud elu. Kuigi nii eri aegade ilukirjandus kui ka humanistlik ja positiivne psühholoogia on sellest teada andnud juba ammu, pole neid kuulda võetud. Autorite väitel oli eelmine majanduskriis ühtaegu kehtinud väärtuste kultuuriline murdumine, mis lõpetas usu turumajanduse jumaliku käe väesse.
Autorid rõhutavad kahe mõiste, elatustaseme ja elu kvaliteedi suurt sisulist erinevust. See teine viib inimese vaimse teostumiseni, tundlikkuseni, suhterikkuseni. Ent siis pöörduvad postmodernistlikel maastikel uitavad autorid tagasi modernismi ja pakuvad uue vaimse pöörde eelduseks hariduse, mis on teadaolevalt modernistliku progressi mootor ning inimkonna usk ja lootus juba ammu. Ehk uued põlvkonnad heastagu vanemate vead?
See haridus, millest räägivad autorid, on aga midagi muud, kui see, mis toonud meid siia. Õieti, kõik, mis raamatus esile tuuakse – haridus kui inimlikkuse lisandumine, kui mina-maailm-suhte kujundamine, kui eneseületus, kui oma maailmas olemise viisi avardumine – on samuti kord olnud, paljude autorite kirja panduna saksa klassikalisest losoo ast võrsunud Bildung’i narratiivis. Ka Bildung loeti utoopiaks: see pole ju teostunud! Ja selle väärtused on turujumalate juhitud ühissõidukilt pudenenud tee veerde, eriti pragmaatilises Eestis, kus tulemusi ja saavutusi mõistetakse ülikitsalt ning hävitatakse humanitaarset ainest nii kõrgkoolide kui ka üldhariduskoolide õppekavadest.
Kui küsida meie noorsoo vaimse tervise halvenemise põhjuste järele, võiks viidata: otsige siit! Põhjanaabritel on õige mitmeid algupäraseid raamatuid, kust meiegi tähendusnäljased oma nälga kustutada saaksid.