Eesti vajadusi mitmekordselt ületava tööstuspargi toetamine või sellele vajalike elektriliinide rajamine meie maksumaksjate kulul oleks skandaalne rohepesuline erisoodustus ulgumaisele erakapitalile, leiab Kaupo Vipp Saare Rannarahva Seltsi nimel.
Eesti vajadusi mitmekordselt ületava tööstuspargi toetamine või sellele vajalike elektriliinide rajamine meie maksumaksjate kulul oleks skandaalne rohepesuline erisoodustus ulgumaisele erakapitalile.
Riigi planeering näeb Saaremaa kõrval Läänemerel võimalusi tuuleenergeetika arendamiseks umbes poole Saaremaa suurusel merealal. Kogumahus ärakasutatuna saaks sellest praeguse seisuga suurim meretuugenite tööstuspark maailmas.
12. oktoobril toimus Kuressaares koosolek, mille teemaks oli Saare Wind Energy OÜ (SWE) arendatav osa samast merealast. See on umbes viiendik planeeringuala kogumahust.
Keskkonnamõjude hindamise aruandest (KMH) leidsid saarlased ja nende moodustatud seltsid hulga puudusi, pealiskaudsust ja ekslikke väiteid. Kokku saadeti üle 80 kirja vastuväidetega KMH aruandes toodule. Kuid SWE lasi ajakirjanduses välja paista, nagu olnuks KMHga kõik kõige paremas korras – plaanitaval tööstuspargil puuduvat olulised negatiivsed keskkonnamõjud ning kohalike suhtumine tuugenitesse olla lausa geneetiliselt positiivne. Sellise kajastuse tasakaalustamiseks on vaja ka kohalike vaadet asjale.
Loodusturismi asemel talumistasu
Visuaali osas jäeti KMHs vastamata, kuidas mõjutaks sattumine kesk hiigeltööstusparki kohalike traditsioonilisi eluviise, kinnisvarahindu, siin viimase 30 aasta jooksul arendatud loodusturismi, töökohti ning kogu Lääne-Saaremaa inimasustust. Polnud juttu märgutulede öisest valgusreostusest ega uudse merevaate muudest võimalikest mõjudest.
Muidugi on kohalikke hämmastanud ka vallaametnike poolehoid hiigeltööstuspargi rajamisele piirkonnas, mis kõigi Saaremaa seniste arengukavade järgi peaks olema loodusturismi Meka. Saaremaa vald on seal siiani pedantselt nõudnud iga uue ehitise sobivust ajaloolisse miljööväärtuslikku olustikku. Kas lubatud talumistasu paneb tõesti unustama kõik senitähtsustatu koos kohalike eluliste huvidega?
On loogiline, et kui tootmisvõimsuse iga megavatt maksab koos installeerimisega ligikaudu 1,5 miljonit eurot ning iga tuugeni võimsuseks on ca 14 MW, siis suur hulk neid 21-miljonilisi masinaid on varandus, mida tuleb valvata. Kuid KMHs kirjeldati vaid möödaminnes paatide ja laevadega kohalikele liikumiseks keelatavate merealade ulatust ning tööstuspargi naabriks jäävate väikesadamate sulgemise määra.
Puudusid hinnangud, kuidas randlaste traditsiooniliste eluviiside kaotamine mõjutab rahva elujärge. Puudulikud olid hinnangud lesta ja teiste kalade kudealade täisehitamise mõjudele, meresetete massilise liikumapanemise tagajärgedele, lindude rändeteedele, Vilsandi rahvuspargi toimimisele, tuulikulabadest eralduva rohke mikroplasti ja bisfenool A (tööstuslik kemikaal – toim) reostuse lisandumisele, sademete hulga kahanemisele ligikaudu 40 kilomeetri ulatuses allatuult niigi põuasel saarel jne, jne.
Rääkimata selgitusest, kuidas garanteeritakse paarikümne aasta pärast, seadmete eluea lõpus, nende jääkideta koristamine merest. Muidugi pole KMHga tegeleval arendajal selleks ajaks enam sooja ega külma ammu edasi müüdud projektist, aga kohalike jaoks on see oluline.
Kõrvulukustav vaikimine mürast
Eriti ehmatav oli, et KMHs püüti täiesti mööda minna tuuletööstuse poolt tekitatava ja vähemalt 40 kilomeetri ulatuses leviva müra mõjust siinsetele elanikele ning kodu- ja metsloomadele. Ignoreeriti pideva madalsagedusliku ja infrahelimüra tõttu tekkivaid kroonilisi südame-, kopsu- jms haigusi ning vastavaid närvisüsteemi häireid (pidev väsimus, uimasus, keskendumis- ja tasakaaluhäired, iiveldus, isutus, peavalud, pidev tinnitus kõrvus jms).
Mujalt on teada, et paljudel juhtudel on inimesed sunnitud tervisehäirete tõttu tuuletööstuse mõjualasse sattunud kodud hülgama5. Veelgi tugevam on sellise müra häiriv mõju kodu- ja metsloomadele, kuna kassid-koerad ja sõralised on sellele eriti tundlikud ning metsloomad lahkuvad häiringupiirkonnaks muutunud aladelt.
On võimatu uskuda, nagu poleks KMH koostajad teadlikud infraheli mõjudest ja leviulatusest, mida käsitletakse juba põhikooli füüsikakursuses. Nii jääbki mulje, et kui KMHs oleks julgetud käsitleda madalsagedusliku ja infrahelimüra tegelikku levikut ning mõjusid, siis oleks tulnud tunnistada tööstuspargi rajamise lubamatust sedavõrd ranna lähedale (vt seda või loe siit).
Iga randlane teab, et laevamootorite müra võib üle lageda vee kuulda ka 50 kilomeetri kauguselt. Samas on tuugenid laevadest võimsamad madalsagedusliku ja infrahelimüra allikad, eriti suurte gruppidena resonantse tekitades. KMH koostamisel ei saa sellise teema juures piirduda lihtsalt lootusega, et 11 kilomeetri kaugusel ei tohiks mürahäiringuil elanikele olulist negatiivset mõju olla.
Tuuletööstuse kohta käiva elanikkonna arvamuse uurimusena näidati KMHs ette Virtsu-Kuivastu praamil puhkusehooajal tehtud küsitlus, milles osales 101 inimest. Neist 74 olid turistid. Viie inimese elu- või suvituskoht oli siiski seotud ka Saaremaa lääneosaga. Järelduseks oli, et rahva enamusel ei ole sellesse asukohta SWE tuulepargi rajamise vastu midagi…
Erisoodustus kodumaata kapitalile
SWE tuuletööstuse otstarbekust või koguni kõrgendatud avalikku huvi püüti KMHs põhjendada eksitavate väidetega, nagu oleks seda vaja Eesti energiajulgeoleku, varustuskindluse, rohepöörde, odava elektrihinna vms tagamiseks. Nende eesmärkide täitmiseks pole Eleringi korduvate avalike kinnituste kohaselt vaja meretuuleparke suursaartest läänes.
Saaremaa enese varustuskindluse huvides on aga 2028. aastaks kavas tänase varustusvõimsuse kahekordistamine 110 kV lisaliiniga. Saksamaa jt energianäljas Euroopa riikide tarbeks börsile elektrit müüva ning Eesti vajadusi mitmekordselt ületava tööstuspargi toetamine või sellele vajalike elektriliinide rajamine Eesti maksumaksjate kulul oleks skandaalne rohepesuline erisoodustus ulgumaisele erakapitalile.
Uuskolonialism täies hiilguses
Enamikus Euroopa riikides on nüüd suured tuulepargid aetud rannast vähemalt 50 kilomeetri kaugusele. Eesti on lubanud, et ükskõik kui kaugel merel toimimisvõimeline tööstuspark võib kasumi huvides ka ranna äärde trügida. Nüüd plaanibki Suur Raha meie vääriselukeskkonda hävitada ning sundida meid – kohalikke pärismaalasi – jätma maha esivanemate eluviisid, majad, maad ja rannad. Nagu kolonialistid muiste. Kui säärased plaanid tõepoolest läbi surutakse, saaks Lääne-Saaremaast uuskolonialistliku rohepesu näidisohver.
Meie sooviks on, et meie ise, meie lapsed ning ka meie külalised saaks vähemalt siin endiselt leida sellist elukeskkonda, mida kasumihimu pole ikka veel pöördumatult ära lagastada jõudnud. Taolisi kohti pole palju järele jäänud. Seepärast loodame ka ülejäänud Eestimaa toetusele. Tuuletööstuse tarbeks leidub rannast kaugemal ruumi küllaga.
Täistekst avaldatud 8.11.2023 ajalehes Postimees.