Vahur Kollom
Kaire Uuseni artikkel pealkirjaga «Vajame poliitikasse uusi inimesi» juhtis tähelepanu väga õigetele asjadele. Rahulolematus on ühiskonda jäänud jääkeldriajastust alates. Poliitikas toimuv vastandumine, teerullipoliitika ja korruptsioon on inimesed võõrandanud võimust. Viimatine valitsuse moodustamine oli mingis mõttes suisa jõudemonstratsioon, kus läbirääkimiste laua taha saadetud isikute abil näidati kogu ühiskonnale, millised on valitsust loovate erakondade väärtused, ja saadeti konkreetne sõnum, et teeme, mis tahame.
Kas aktiivselt või passiivselt osaleme me kõik poliitikas. Mõnikord laseme otsused teha lihtsalt meie endi eest. Võime vaadata kõrvalt ja poliitika vastu mitte huvi tunda (olla ükskõikne), olla rahul olukorraga ja toetada (olla rahul), kiruda ja mitte midagi teha (olla rahulolematu) või osa võtta ning aidata muuta toimuvat. Mitte midagi ei muutu, kui oleme kõrvaltvaatajad, toetame kehtivat olukorda või lihtsalt kirume kõiki ja kõike.
Elanikkonda kaasatakse poliitikasse ja otsustusprotsessidesse peamiselt valimistel: riigikogu, kohaliku volikogu ja Euroopa Parlamendi valimistel. Samuti saame sõna sekka öelda projektikonkurssidel nimega kaasav eelarve. Loodud on ka rahvaalgatuse keskkond, kus saame anda allkirju ühiskonna valupunktidele osutavatele petitsioonidele ja suunata need siis riigikogule või omavalitsusele.
Aga mis saab nendest rahvaalgatustest edasi? Heal juhul läbivad need riigikogus esimese arutelu ja siis jäävad mõne komisjoni sahtlisse tolmu koguma, nagu opositsioonierakondade eelnõud ikka.
Mingist kaasamisest ei saa sedasi juttugi olla. Miskipärast on harjumusel suur jõud ja näeme endiselt erinevatel võimutasanditel samu erakondi ja samu nägusid.
Kas me tõesti ei soovi võtta vastutust muutusi teha ja valitseda? Esimeste julgete sammude eest poliitikas ei hammusta mitte keegi. Vastupidi, tekib mõttekaaslasi ja lõpuks ühiskond tunnustab panuse eest.
Kirumine ja apaatsus ei ole edasiviivad. Kõrvaltvaataja olla on mugav ning mõnikord pole tõesti töö ja pere kõrvalt muuks ka aega. Aga mitte miski ei takista anda oma panus Eesti riigi arengusse. Poliitika ei ole nii räpane, nagu arvame. Seda arusaama saame poliitikasse ise panustades märkimisväärselt muuta. Isegi, kui me polegi võitjate poolel, oleme tihtilugu sundinud teisi asjaosalisi oma arusaamu ja käitumist muutma. Poliitikas on täiesti tavaline, et kellegi teise hea mõte või idee tehakse enda omaks. Kui aga hea algatus saab teoks, siis võib ju ainult rõõmu tunda.
Postimees "Vahur Kollom: kirumine ei tee elu paremaks", 16. veebruar 2021