Mihkel Kangur
Eelmisel nädalal selgus taas, et Tallinn ei ole roheline pealinn. Asjaolu, mis on Tallinnas elavatele inimestele erineval moel arusaadav, sai kinnitust rahvusvahelise komisjoni poolt, kirjutab Mihkel Kangur.
On äärmiselt kahetsusväärne ja piinlik, et meie looduslike olude juures ei ole Tallinna linnavalitsuse erinevad koosseisud suutnud juba pikemat aega sellel konkursil edukalt osaleda. Veelgi piinlikumaks muudab olukorra asjaolu, et rohelise pealinna konkursi idee on omal ajal välja käinud just Tallinna linnapea.
Kui laul on ikkagi kehva, siis ka kõva promotsiooniga Eurovisioonilt tiitlit ära ei too. Kui aga konkursil osalemist kasutada õppimiseks ja saadud kogemuste põhjal muutusi ellu viia, muutub kogu muusikaelu riigis mõnusamaks. See kehtib ka rohelise pealinna konkursi kohta.
Tallinn on osalenud sellel konkursil juba mitmendat korda, kuid saadud tagasisidest pole õpitud. Pigem on linn järjekindlalt liikunud vastupidises suunas sellele, millisena teaduspõhiselt nähakse head elukeskkonda, turvalisi liikumisvõimalusi ja energiatõhusaid lahendusi pakkuvaid linnu.
Meie linnajuhid arvavad tõsimeelselt, et auto on staatuse sümbol ja autoga sõitvad inimesed käivad tööl. Jalutavad ja rattaga sõidavad inimesed ju lihtsalt niisama. Linnajuhid leiavad endiselt, et tasuta ühistransport on tohutult keskkonda hoidev lahendus, kuigi selle väite toetuseks pole mingit tõsiseltvõetavat statistikat.
Kui arvatakse, et Tallinna esinduspargist maantee läbi ehitamine muudab elukeskkonna kuidagi rohelisemaks, siis sellega võib ära veenda ehk mõne Pirita elaniku, aga mitte rahvusvahelist komisjoni.
Kuigi see on vaid üks näide rohelisusest kaugenevast Tallinnast, tuleb paratamatult meelde tuletada, et Reidi tee valmimine pidi olema tingimus, et saaks ellu viia peatänava projekti. Kui Reidi tee saadi selle lubadusega läbi surutud, siis leiti kiirelt uus põhjendus, miks ei saa peatänava projektiga iseenda koostatud lähteülesande põhjal edasi liikuda.
Nüüdseks on ka Kaubamaja ristmiku tunneli rajamise plaan ära langenud, jääb vaid oodata mis on järgmine põhjendus peatänava projekti peatamiseks.
Linn ongi asfaldi ja betooni jaoks - nii kõlab tihti ka elanike eneste arvamus. Sageli viibivad selliselt arvajad ise nädalavahetustel oma maakodudes ja linn on nende jaoks vaid läbisõiduhoov, kus tööpäeviti magada.
Laiemaid autoteid nõuavad inimesed, kes on oma elukoha Tallinnasse registreerinud vaid sellepärast, et oma laps kesklinna kooli vedada. Linnas päriselt elavate inimeste jaoks saab tänapäevaste standardite kohaselt linna planeerides olla elu sama hea ja roheline nagu maal, sealjuures ilma maaelu ebamugavusteta.
Kui linna planeerida autokeskselt, siis autod me omale linna ka saame. Paraku kannatavad sellest kõige enam autojuhid ise. Ummikutes istuvad autojuhid ikkagi teiste autode, mitte jalakäijate või jalgratturite pärast.
On täiesti naeruväärne, et inimesed, kes peavad oma asjaajamiste tõttu autot kasutama, istuvad ummikutes autojuhtide pärast, kes ei pea autoga sõitma. Kui need inimesed, kellel pole auto kasutamine vajadus vaid võimalus, loobuksid auto kasutamisest ühistranspordi või kergliikluse kasuks, poleks meil ka ummikuid.
Meil on olemas teadmised ja tehnoloogiad, kuidas linna muuta mugavamaks elukeskkonnaks, kus inimeste liikumine on sujuv ja turvaline. Meil on olemas teadmised, kuidas loodusel põhinevate lahendustega saab muuta linna inimeste tervist ja heaolu hoidvamaks, sealjuures madalamate püsikuludega.
Teadmised ja oskused, kuidas linna rohelisemaks ning inimeste heaolu hoidvamaks muuta, on olemas ka väga paljudel linnaametnikel. Lisaks toimetavad Tallinnas ülikoolid, kus töötavatelt teadlastelt võib nõu küsida, samuti nagu seda nõu saab ka välispartneritelt. On vaid poliitiliste valikute küsimus, miks me taas rohelise pealinna tiitlist ilma jäime.