• TULE

Tiiu Kuurme. Eesti kool peaks olema eestluse kaitseala


Oma keele ja kultuuri hoidmine on missioon kogu maailma ees, sest kultuuriline mitmekesisus on kogu inimkonna jõud ning rikkus, rõhutab kasvatusteadlane Tiiu Kuurme. Minu lapsepõlveaastaid Raadil saatis hirm venelaste ees. Sõjavägi täitis Raadi pargi ning sõjalennukid lendasid madalalt üle peade. Linnaosas elas palju venelasi. Õue peale päriselt vene poolmetsikud poisid kaklema ei tulnud, aga mujal võis peksa saada. Vaikne vastupanu toimis läbi kodude.

Ei mina ega mu lapsed õppinud massiivsele vene keele tundide hulgale vaatamata seda keelt rääkima. Arvatavalt häälestab keeleõppeks ka kollektiivne kogemus teise rahvaga, mis meil oli traumakogemus, hirm ja vallutajate privileegid.

Mingis mõttes on toimunud edulugu, avalikke vastasseise venelastega kuigivõrd pole ja paljud vene inimesed räägivad ilusat puhast eesti keelt. Lapsi soovitakse panna eesti kooli. Ent ometi püsib suures osas eestlaskonnas jäävalt ohutunne oma rahvuse ja keele kestma jäämise pärast.

Eksistentsiaalselt ei lase end kindlana tunda avaliku ruumi ingliskeelestumine, intensiivistunud sisseränne slaavi keelkonnaga maadest ja vähenev riigikeele oskajate hulk mitmes Eesti piirkonnas. Meie pealinn on kakskeelne Tallinn. Vene koolid toodavad endiselt vene kultuurilist identiteeti ning säilitavad suurvene mentaliteete.


Kahe suure keele surve all


Keeleteadlaste väide, et eesti keele seisund pole nii hea olnudki, mõjub vaid virtuaalse tagatisena meie kestmajäämisele. Keele ja kultuuri jäämine ning õitseng sõltub ka tundekvaliteetidest, sellesse sündinute sisemisest meelekindlusest, vaimuväest, soojast poolehoiust, uhkusest ja armastusest, ning keele tajumisest oma mina sügavama sisuna. Kui kiiresti ikka minnakse üle võõrkeelele, isegi kui teine sooviks eesti keeles vestelda. Teadusmaailm alavääristab emakeelseid teadustöid, sest teadus on rahvusvaheline. Sisseränne, tagasiränne, segapered ja mitmekultuurilisus on reaalsus, nagu ka muutuvad mentaliteedid.


Meie keeleline edasikestmine ja armastus oma kultuuri vastu saab aluse koolist. Ent järjest tungivam on ametlik nõue teha kõik siiatulnud läbi eesti kooli eestlasteks. Kas selline ime on võimalik?


Vahetult enne koroonapandeemiat jõudis avalikkuse ette teadaandmine RITA rändeprojektist, millega seati ülesandeks välja töötada innovaatilisi lähenemisi rände- ja lõimumisprotsesside juhtimisel, et aidata kaasa majanduse arengule ja ühiskonna sidususele. Vastuseid otsiti kahele põhiküsimusele, rände abil tööealiste arvu kasvatamisele ning nende valutule lõimumisele ühiskonda, aluseks tööandjate vajadused.


Projektis vaikiti maha tõsiasi, et eestlaste põhiküsimuseks on meie kultuuriline edasikestmine, nagu on sõnastatud põhiseaduses. Tekstis keskenduti lõimumisele, mille «eelduseks on ühtne, eesti keelel põhinev, kuid samas Eesti kultuurilist ja keelelist mitmekesisust väärtustav haridussüsteem». Mis väljavaated jäetakse omal maal ja eesti koolis eesti kultuurile, see ei kuulunud vaid majanduse huve teeniva 1,5 miljonit maksnud projekti koostajate huvisfääri. Eestlust südames kandvate inimeste virgunud ohutundest sündis sellele meedias rohkesti vastukaja.

Nüüd on eestikeelne kool taas tuline teema. RITA rändeprojekt on teostumise ootel. Ent tänastes muutunud oludes on põhjust teha selle projekti seisukohtadesse taas kord sissevaade, seekord sõja taustal ja meie kultuurilisele enesetunnetusele mõeldes.

RITA rändeprojektis väljenduv tahe

Esmapilgul tundub see olevat hea tahe, milles ühendatakse soov säilitada eesti keel ja panna muukeelsed seda oskama. Pakutakse välja imevahend ühtne eesti kool. Mis see on?


«RITA-ränne projekti tulemusel oleme defineerinud ühtse Eesti kooli kui kooli, kus õpivad koos erineva keele- ja/või kultuuritaustaga õpilased, kellele tagatakse nüüdisaegse õpikäsituse põhimõtetest lähtuv peamiselt eestikeelne õpe, mis toetab Eesti riigiidentiteedi kujunemist ja eneseteostust ühiskonnas, väärtustades õpilaste kultuurilist identiteeti.»

Tõdetakse, et senised püüdlused venekeelsetele eesti keelt õpetada pole kuigivõrd vilja kandnud. «Vene õppekeelega koolide lõpetajate kesist eesti keele oskust on põhjendatud õpilaste vähese motivatsiooni, eesti keele õpetajate puuduse ning õpetajate keeleoskusega» (keeleameti peadirektor Ilmar Tomusk, 2019). Samal ajal kurdavad vene keele õpetajad eesti õppekeelega koolides õpilaste vähest motiveeritust vene keele õppimiseks.

Psühholoogiline tõrge mängib rolli nii eestlaste kui ka venelaste puhul. Viimaste jaoks perspektiivitu väikerahva keel, massiivne omakultuurne seljatagune suures idapoolses Eesti suhtes vaenulikus riigis ja mentaalne viibimine selle propaganda haardes.

Optimistlikult pakub projekt välja viis mudelit, mille alusel kõik siinsed elanikud peavad olema orienteeritud mitmekultuurilisusele. Luuakse erinevusi väärtustav koosõppe kool ja teisest rahvusest õppijatele suunatud toetusmehhanismid, et muukeelsetelgi säiliks emakeel ja kultuuriline identiteet. Lisandub huvitav mõiste: kultuuritundlik õpetamine.

Kultuuritundlik küll, aga kelle kultuuri?

Sisuliselt on tegu segakooliga, mida välditi isegi 1950. aastate venestunud Raadil, sest sealsete laste tollases 3. keskkoolis õppisid venelased ja eestlased erinevates vahetustes. Projekti koostajad aga teavad, et annab «häid tulemusi, kui mitmekeelsetes koolides väärtustatakse koolis erinevaid kultuure ja keeli – neisse suhtutakse kui rikkusesse ja mitte kui probleemi, mida tuleks kuidagi lahendada».

Kuigi õpe on eestikeelne, on eestlase kultuuriline identiteet loetud samaväärseks kõigi siin õppijate rahvus­identiteetidega. «Iga õpilase (või lasteaias lapse) kultuurilist eripära tuleb märgata ja arvestada nii õpetajate kui ka kaasõppijate poolt.» Nii oleme eestlastena määratud taanduma.

«Tulemusliku õpetamise osas on uuringud välja toonud, et õpetamine peab olema õpilaste kodust kultuuri ja keelt kaasav, sest ainult selle kaudu on võimalik õpet tähenduslikuks muuta ning õpilaste akadeemilist edu toetada. /.../ Tähelepanu soovitatakse pöörata, et mitmekultuurilisus kajastuks õppekavas, klassivälises tegevuses ja keskhariduses. Kuni seintel olevate plakatiteni ning koolis esindatud keelteni välja.»

Ja nüüd kerkib oma iseolemise haprust tajuvas eestlases ohutunne: kuhu jäävad ses paradiislikus kirjelduses eesti lapsed ja eesti kultuur?

Nagu RITA-ränne projekti poolt kõnelejad väljendavad, on eesmärk kodanikurahvus ja ühine riigiidentiteet. Selles tekstis ei esine mõistet eesti rahvus ega ka mitte viidet põhiseaduse preambulile, milles sõnastatut teame kui peamist põhjust Eesti riigi olemasoluks. Küll aga ohtralt juhtnööre, kuidas muulased end eesti koolis hästi tunneksid.

RITA rändeprojekt ja eestluse väljavaated

Kultuurrahvuse ja kodanikurahvuse erinevus on projektis avatud järgnevalt: «Etnilised kultuurrahvused toetuvad ühisele pärandile, keelele, rahvuslikule territooriumile, religioonile, kommetele ja ajaloole. Kodanikurahvused toetuvad ajaloolisele territooriumile, seadustele, institutsioonidele ning kõigi kodanike seaduslikule ja poliitilisele võrdsusele.»

Teabeallikatele toetudes võib öelda, et rahvust eristab rahvast rahvuslik eneseteadvus: rahvus nimetab ja piiritleb ennast ise, etnos (rahvas) ei pruugi seda teha. Rahvusteadvus tähendab oma eripära teadvustamist, kultuurikoode, rahvusse kuuluvus pakub alused liikmete identiteediloomeks. Rahvusesse kuulumine ei ole enesestmõistetav: rahvusesse ei sünnita, rahvusesse kasvatakse. Lapsepõlve ja nooruse jooksul omandatud rahvuslikku (kultuurilist) kuuluvust on hiljem raske, kui mitte võimatu muuta. Rahvuse puhul on oluline tema enese määratletud identiteet ja tema liikmeid seob tugev kokkukuuluvustunne.


Rahvusriigi sünni eeldus on tärganud rahvuslik eneseteadvus, mis ka rahvust elus hoiab. RITA rändeprojekt kutsub piirduma kodanikuidentiteediga. Ent kas hoiab üksnes kodaniku­identiteet meid kultuurrahvana elus? Miks mainitakse meil rahvuse mõistet äraspidisel ilmel kui midagi häbenemisväärset?

Projektis heidetakse eesti koolile ette suhtelist suletust, mis hoiab kogukonnad eraldatuses. Suletus aga oli omane juba muinasaja linnustele, põhjuseks enesekaitse, enesele kuuluva säilitamise soov. Suletust tekitab vaenulik ümbrus. Kas eestlane soovib raskelt kätte võidetud õiguse olla rahvus, kanda eneseteadvust ja määratleda ning piiritleda enesesse puutuvat, poliitkorrektses avatuses tõesti ära anda?

Projektis hoolitsetakse muukeelsete eest eesti koolis liigutaval moel: «Ei piisa vaid koos õppimisest, vaid õpilased peavad nägema enda kultuuri ka õppematerjalides ja ainetundides ning sisu peab olema neile tähenduslik. /.../ Õpetamisel tuleb arvestada erinevate etniliste rühmade käitumisnormidega.»

Järgnevad käsud ja korraldused

Tsiteerin: «Eesti õppekeelega koolis tuleb pöörata tähelepanu avatuse ja sallivuse suurendamisele ning mitmekultuurilisuse teadvustamisele /.../ Eesti õppekeelega koolid peaksid oma seniseid koolikultuuri arusaamu ja hoiakuid ümber hindama ning keskenduma lahenduste otsimisele sidusama ühiskonna loomisel /.../ Assimilatsiooni ja akulturatsiooni nõude asemel tuleks tegeleda muu kodukeelega õpilaste riigiidentiteedi, enesemääramise pädevuse ja sotsialiseerimispädevuse arendamise ja toetamisega /.../ Kooli ametlikes dokumentides peaksid märkimist leidma mitmekeelsust ja -kultuurilisust rikastavad momendid.»

Suurema muulaste arvuga keskkondades soovitatakse «osa valikainete õppekeeleks muuta vene keel ning pakkuda ka aineõpet erinevates keeltes. See tagab vene kodukeelega õpilaste kõrgetasemelise kodukeele (sh akadeemilise keele) oskuse ning annab eesti kodukeelega õpilastele head eeldused kodupiirkonna töömaastikul edukas olemiseks». Ehk siis töömaastik on juba ette määratud olema venekeelne?

Ka õppekirjandus ja õppevahendid on mitmekultuurilisuse teenistuses: «Teha õpikutele ja teistele õppematerjalidele sügavamaid kultuurianalüüse, mille eesmärgiks on kultuurilise mitmekesisuse parem kajastumine õppeprotsessis. See on konkreetne samm õppekavade ümberkujundamise protsessi alustamiseks.»


Raportis ei peatuta eesti ja vene kultuuri tegelikel suurtel erinevustel, analüüsi ei pälvi ka olnud ajalugu, ning meie minevikutraumasid maha vaikides pakutakse välja arusaam: «Vaja on pöörata rohkem tähelepanu, et koolis koos õppivad kahe suurema kultuuri kandjad ei oleks kaks eraldi võrsuvat puud, vaid ühe puu eraldi oksad, ning märgata, et puul on oksi rohkem kui kaks.»


Seda saabki tagada üksnes riigi­identiteet. Praeguste sündmuste valgel tasuks küsida: millise riigi?


Debati koht. Aga mis sisuga debati koht?


Programmilises tekstis, mis elluviimisel saab puudutama meid kõiki, «kutsutakse üles ühiskondlikule debatile, laiapõhjalisele arutelule, kus osaleksid ametnikud, ülikoolid, omavalitsused, haridusteadlased». Ent nagu programmi tähelepanelikult lugenud märgivad, on debati osapooltena kogemata jäänud välja lapsevanemad ja õpetajad, keda see kõige otsesemalt puudutab.


See, mis RITA ränderaportis ei kajastu ega selle tegijaid huvita, on eesti laste käekäik, identiteet, koolimeeldivus, õpitingimused. Eesti lapsed, nende vanemad ja õpetajad on mõeldud materjaliks suurejoonelises eksperimendis, milles on maha salatud rahvus kui väärtus. Sest näib, keegi kuskil on otsustanud, et jääma pole mõeldud rahvus ja rahvuslik identiteet, vaid riigi­identiteet. Seni pole kuulda uuringutest, mis toimub koolides ja lasteaedades, kus juba ongi suur protsent muukeelseid. Nüüd on meil ka ukraina lapsed.


Eesti õpetajalt eeldatakse, et ta on võlur, kes tagab hea õpetamise taseme samaaegselt ka umbkeelsetele ja lahendab mentaalsed vastasseisud. Arvatavalt taandub sel väljal see, kel pole taga rohkem kui sajamiljonilist agressiivse imperiaalse hoiakuga suurrahvust. Me teeme seda enesele ise, enne kui anastajad siia jõuavadki.


Igal muukeelsel on tagala oma päritolukodumaana. Eestlastel ei ole. Oma keele ja kultuuri säilitamine pole missioon üksnes meie enese armastatud ja kirutud rahva ees, vaid kogu maailma ees, sest inimkonna kultuuriline mitmekesisus on kogu inimkonna jõud ning rikkus. Vahest võtaks selle RITA rändeprojekti nüüd rajalt maha koos eestlusevaenulikkust märgistavate monumentidega füüsilises ruumis?


Artikkel põhineb 23. septembril 2021 riigikogus tehtud ettekandel.

Avaldatud 19.05.2022 Postimehes

https://arvamus.postimees.ee/7526830/tiiu-kuurme-eesti-kool-peaks-olema-eestluse-kaitseala