Kasvatusteadlane TIIU KUURME annab ülevaate Eesti Kultuuri Koja hariduse töörühma viimasest ümarlauast.
Eesti Kultuuri Koja hariduse töörühma ühendab mure omakultuurse olemise kestlikkuse pärast, täpsemalt see, kuidas mõjutavad hariduspoliitilised otsused meie vaimset olemisruumi inimeste ja eestlastena.
Esimene ümarlaud pärast koroonapausi keskendus teemale: keel ja kool. Kokku oli tulnud teadlasi, õpetajaid, lasteaiarahvast, poliitikuid, üliõpilasi ja aktiviste ning ka kaks kutsutud ministeeriumiametnikku. Mõned olid lugenud eelnevalt OECD-lt siia läkitatud analüüsi «Shrinkling smartly in Estonia». Ehk siis kahanegem targalt. Kuigi niigi oleme juba ohtlikult väikeseks kahanenud. Selles dokumendis soovitatud kriteeriumid lähtusid kuludest, aga meil siin on küsimuseks eksistents rahvusena.
Kui palusime kohaletulnuist igaühel nimetada, mida tajutakse hetkel kõige olulisemana, siis nimetati kõigepealt keelemuret: läbikukkunud eesti keele õpet vene koolides ja seda, et ühtse eesti kooli kontseptsioonis on eesti laste huvid tagaplaanil.
Seekordses arutelus keskenduti keelele koolis. Täpsemalt tekkis kaks teemaarendust: esmalt, miks vene koolide õpilased eesti keelt selgeks ei saa ning teisena ühtse eesti kooli ehk kavandatavate segakoolide teema.
Keeleõpe ei tööta
Mall Pesti, staažikas eesti keele võõrkeelena õpetamise metoodik ja praktik ning õpikute autor, kõneles vahetute kogemuste pinnalt, et edulugude kõrval tuleb olla tunnistajaks müsteeriumile, kuidas 1470 tunniga koolipõlve jooksul omandavad 65 protsenti vene koolide õpilastest eesti keele vaid madalaimal tasemel, kui sedagi. Põhjuseks pidas ta vananenud metoodikat, puuduvaid õpetajaid, minimaalseid õpivahendeid ja huvipuudust ning teadmatust sellest, mis toimub koolis tegelikult. Vene koolide õpikud on venekeelsed ja ka tänavail on mitteametliku riigikeelena kasutusel vene keel. /.../
Kes keda integreerib? Tajuti ohutu, et heade kavatsuste sildi all võib kavandatav nn integratsioon tähendada kohati venestamist, sest on küllalt palju omavalitsusi, kus eestlased on vähemuses. Väikelaps vajab tasakaalustatud arenguks rikkalikku emakeelset keskkonda, mitte lihtsustatud sõnavara ja erinevaid keeli läbisegi. Rikkalik emakeelne sõnavara on eelduseks ka hilisemale vaimsele tegevusele. Kes hakkab eesti kultuuri kandma, kui pole enam piisavalt lapsi, kes oleksid selle sees kasvanud?
Küsimusele, miks haridus- ja teadusministeeriumis ei soovita kõnelda, kui suur võiks olla kooliklassi täituvus eesti keelt mitteoskajaist, vastas ametnik Piret Sapp, et seaduse järgi on vanemail õigus panna oma laps sinna kooli, kuhu soovib. Ometi tehakse piiravaid koolikatseid kohati isegi esimesse klassi astumisel.
Lüganuse juhtum
Kui oma riigile lootes eeldame, et riigivõimu kandjad seisavad eestluse eest kõigis maanurkades, siis räägib vastupidist 60 õpilasega Lüganuse kooli sulgemise näide Ida-Virumaal. Kooli hoolekogu liige Kaja Toikka rõhutab, et Ida-Virumaal elavad venekeelsed inimesed linnades ja eestikeelsed maal ning maale on hakanud ka noori elama tulema.
Oleks elementaarne, kui riik toetaks nende tulemist ja jäämist, ent ebaõnnestunud haldusreformi tulemusel on siin otsustusõigus eesti maakooli eluõigusest venekeelse linna käes. Eestlus Ida-Virumaal vajab kaitset, ja see pole üksnes haridus-, vaid ka julgeolekuküsimus, nagu maakoolide säilimine üldisemalt. /.../
Praegu tajume end taasiseseisvuse 32. aastal ikka veel eksistentsiaalselt ohustatud rahvusena ning kogeme paradoksi, kuidas tuleb oma väärtusi, sealhulgas ka loodust ja keelt, asuda kaitsma omaenese riigi eest. Ometi just rahva põhjendatud usalduses oma riigi vastu on meie lootus."
Täistekst avaldatud 19.05.2022 Postimees https://arvamus.postimees.ee/.../tiiu-kuurme-peame-end...